Heiki J.'s blog

Luulenurk. Loe edasi.

Kes tunneb vaid oma põlvkonda, jääb igavesti lapseks.

Allikas: History channel

Siin eemal omaette pusides ei tule vaimu peale. Siin eemal omaette heitumus poeb hinge. Tahan tagasi tööle. Vabatahtlikkus enam ei köida, sest keegi ju tegelt ei hooli.

... igapäev teen midagi, aga justkui midagi ei tee...

See nüüd on siis selline, kuidas öelda, pool-fiktsioon, pool-ilukirjanduslik esse. Või ma ei tea kah. Peaks andma kirjanduse õpetajale hinnata, et mis ja kas.

Edastan minuni meili teel jõudnud huvitava teksti. Sisu on hea avang diskussiooniks või vähemalt mõtlemisaineseks.

Nüüd suure-uhke laevaga

läen üle taeva lendama

pääl pilvi tüürin hoolega

vaid vari lendab üle maa

Kuu valgust mulle näitab teel

soe tuul on kingiks päikeselt

siin kõrgel vihm ei sega mind

mu laev on kerge nagu lind

Mul reisisihiks ilma ots

kus peidus saladusi kaks

neist üks on teada kõigile

kuid teine ainult minule

On ilma otsas peidus linn

ja seal üks neiu ootab mind

tal põlle all on kingitus

mis perele on õnnistus

Ma retke võtan lauluga

see aitab laeval lennata

teen tuju heaks nii päiksel, kuul

nii puhub ikka soodne tuul

Nüüd suure-uhke laevaga

saan kiirelt kaugel lennata

ja seal kus lendamas mind näht

jäi juttudesse saba-täht

---

Kord kurat lendas üle maa

tal saba taga põlemas

sest Jumal kannul kooguga

vanakurja nüpeldas

Huvitav video tehnika- ja sõjandussõpradele:

http://www.youtube.com/watch?v=S4pF5hn33V0&feature=related

Kalašnikovi kolmas koht ei üllata (kuulake--vaadake, kuidas seda relva iseloomustatakse!!!). Esimene koht oli omal moel ootamatu.

NB. mitte ühtegi tanki pole esikümnes.

Ja üks video veel, millest kooruvad mõned märksõnad sõjatehnika ja taktika/strateegia arengus:

kiirus, infotehnoloogia - ehk kõrgem operatiivsus ja tõhusus

http://www.youtube.com/watch?v=DoKG26OIO_w&NR=1

Ja järgmise video märksõna on Võimsus

http://www.youtube.com/watch?v=NLNuBq0NQJE&NR=1&feature=fvwp

Raamatut pole lugenud (veel), aga lauamäng on nüüd olemas. Kallis oli, aga esimene proov Kairiti juures oli lustlik, nii et julgesin omandada. Nüüd on mul Künnapi fantaasiast sündinud mängudest olemas kaks. Lisaks ka veel Hundimäng. Aga Hundimäng on huvitav mingi alates 7-st mängijast.

Igal juhul, kui soov proovida, andke teada

Õigem on küsida, miks tsaarivalitsus Sahhalinile tegi baasid, kuhu saata ebameeldiv element asumisele. Sahhalini varjutab saladuste loor ning müstika on paelunud seiklejaid sinna suunduma ja vastuseid otsima. Nende südames põksub küsimus - mis on Sahhalini all? Kas kullatud saalid, kadunud hõim, draakoni needus, ainude põrgu või viljakas oaas, mis toidaks miljoneid.

...

25 000 aastat tagasi lahkus Sahhalinilt igikelts ning selle alt tärkas inimsugu. Lühikesed tündrid, nööbid silmade asemel, suus tundmata keel. Võltsitud hülgenahad kaunistasid nende koomlist rühti, näole maalisid nad enestele söega rasvased triibud. Habe neil ei kasvanud ning toiduks tarvitasid nad jahvatatud käbidest tehtud körti.

Ajapikku kujunes Sahhalinil arvestatav tsivilisatsioon, mis sai kuulsaks üle kogu saare.

Nüüd sai "pura" otsa ja edasi võite Teie kirjutada kommentaaridese; või saatke oma kirjatööd aadressil jarwer@hot.ee märgusõnaga Sahhalin

Afganistanis jalast ilma jäänud Andrei ihkab lahinguväljale tagasi. Tänapäevased proteesid võimaldavad tal saada igapäevaeluga kenasti hakkama, teha sporti ning Andrei ise arvab, et laseks ka sõjaväljal edukalt toimetada.

Allikas:

http://www.postimees.ee/?id=188934

Ilmselt on Andreil õigus. Tänapäevane tehnoloogia võimaldab lahendusi, mida füüsikast-mehhaanikast kauge inimene imena võtaks. Uudistematerjal Iraagist ja Afganistanist on toonud televaatajani pilte sõduritest, kel silme ees kaamerad, käes ultramoodsad relvad. Mobiilsed sidevahedid moodavad operatsiooni täpseks ja efektiivseks. Kaod elavjõus on suhteliselt minimaalsed. Välja arvates erandjuhud, kus on olnud rohkelt hooletust - ebapiisav ettevalmistus, valed luureandmed jms.

Tegelikult on astutud juba ka järgmised sammud ning uus moesõna kaitsetööstuses võib olla jalaväelase eksoskelett, mis võimaldab kergelt kanda ligi 90kg- kandamit, spurtida samal ajal 16km/h.

Allikas:

http://forte.delfi.ee/news/varia/article.php?id=21482367

Ilmselt toob järgnev poolsajand meieni veelgi ulmelisemaid lahendusi, sest pagan seda teab, mida hakkab meile pakkuma nanotehnoloogia areng. Juba mõnda aega on selles vallas pingutatud ning esimesed tulemused käes. Üks huvitav artikkel siia juurde:

http://www.epl.ee/artikkel/330253

Kahjuks ei leidnud enam üles viidet ämblikuvõrgu niidist, mida nanotehnoloogia abil on muudetud oluliselt tugevamaks (kuni 1000 korda?).

---

Mõte: sõjandusest on kasulikku jõudnud tsiviilellu. Küllap jõuavad ka need lahendused millalgi tsiviilkäibesse. Pole ime, kui ma pensionifondi osakute eest ostan endale pensionile minnes eksoskeleti, mis võimaldab mul tassida raskuseid, käia matkamas jne, mis pensionile suunduvatele bürokraatidele veel AD 2009 füüsiliselt raske on. Seniks aga tuleb puulauad kõhu ja selja ümber siduda.

Soovitan üht filmi, mis räägib Hispaania ajaloo perioodist, mil Püreneedel pesitsesid moslemid.

http://video.google.com/videoplay?docid=-6388513071012286349#docid=-768956312207897325

Mitmeid paralleele meie olukorraga - Huntingtoni järgi elame siin Eestis kahe tsivilisatsiooni piirialal. Isiklikult loodan, et meil inkvisitsiooni ei tule. Tagajärg võib olla sarnane veelahe Vene kultuuriruumiga nagu hetkel moslemitel ja Euroopal on.

Mõeldes veel mõnele nüansile, mis filmist läbi käis, siis tundub, et Euroopa on progressi mõttes olnud ajalooliselt pigem eksitus või erand (kehtib ka põhja-Ameerika kohta), sest teaduse ja vaimsuse areng on olnud Iraak-India-Hiina teljel peamiselt. Ilmselt siiski on "telg" ajas ja ruumis muutuv.

Jälle hinges hetked, et tahaks aja maha võtta. Ikka päris maha ja mitmeks nädalaks. Telefoni ja internetivabaks. Linnast vabaks. Putkaks kuhugi metsa, teeks lõket ja loeks raamatut. Ja siis mõtleks. Ja siis hingaks. Hingaks ennast puhtaks.

Pan Marchocki oli ilmselt veidrik, aga äärmiselt originaalsel kujul. Nimelt unistas ta oma mõisa sõltumatuks riigiks kuulutada, et saaks siin vanaslaavi paganlust juurutada. Keiser Nikolai Esimesele tegi see üllataval kombel nalja: ametlikule ürikule, millega kuulutati Pan Marchocki mõis Vene impeeriumist "irrutatuks", kirjutas ta oma resolutsiooni: "Lubada Marchockil tema tembutamishimu rahuldada". Kuid kõigel on oma piir. Pill läks lõhki, kui Peterburi jõudis teade pan Marchocki nõbu matustest. Tõele tuleb au anda, matus oli vägev olnud: palju rahvast, matuse tuleriit, urn surnu põlenud kontide jaoks; tuhaurn oli paigutatud maa sisse ja kuhjatud selle peale suur kääbas Igale korralikule paganale oleks see suur au olnud - aga õnnetuseks oli lahkunu õigeusklik ja peale selle veel keiserlik ohvitser! Kirik ja riigivõim ei võinu ometi selliseid ekstsentrilisi fantaasiasünnitisi kannatada. Üsna varsti pärast seda saabus viimasele pagandlikule slaavi riigile Euroopas kuulsusetu lõpp.

Kuldse ajastu avastajad. Tallinn "Valgus" 1985; lk 73

Kahjuks internetist lisa ei leidnud. Too riigike aga peaks kuskil Ukraina lääneosas asuma.

Võrrelge

http://www.youtube.com/watch?v=tM0sTNtWDiI

ja

http://www.youtube.com/watch?v=908MNJnjSiQ&feature=related

peaks vist olema mingi 1990 vs 2005 vms

Päris märkimisväärne, mis ;)

Ma mõtlen nägusid, mitte muusikat.

Saksamaal Ausburgis tegutses ammu-ammu mees, kelle nimi on Jacob Fugger. Tegemist oli oma aja vahest, et ühe suurima haardega ärimehega, kelle ärivõrk (ja luurevõrk) ulatusid üle kogu tollase maailma (Euroopa, Aafrika, India, Lõuna-Ameerika). Tema klientide hulka kuulusid erinevad paavstid, Maximilian I, Karl V ning Ferdinand I (Habsburg).

Ausburgis mäletatakse teda senini, ning peetakse tema mälestust suures aus. Fuggerist kujunes suur kultuuri toetaja. Tema jõukus ja kuulsus tootsid talle vastuolulise maine, mis ilmselt oli ka osaliselt tõsi, sest tema meetodid äri ajamiseks olid väga mitmekülgsed. Tal oli vajalik informatsioon alati teiste ees olemas tänu oma luurevõrgule, ning küllap tuli ette ka mahakoksamisi ning muud mafia teemalistest filmidest tuttavaid stseene. Maine parandamiseks ta ilmselt toetaski kultuuri, ning hoopis uue käiguna asus Fugger hoolekande juurde. Aastal 1521 lõi ta Ausburgis sotsiaalmajade võrgu (kutsutakse Fuggerei), mis töötab tänini. Hetkel elab Fuggereis ca 150 inimest 140-s korteris, mis jaotuvad 67 maja vahel. Elamine on odav.

Fuggerei on "linn-linnas", millel on ümber oma linnamüür kolme väravakäiguga, ning oma kirik. Kogu ettevõtmist finantseerib ja haldab Fuggeri fond, mis saab oma vahendid kinnisvaraärist ning metsamajandusest.

Eriliseks muudab tolle loo kaks momenti. Esiteks oli tollane hoolekande roll kogudusel ning ilmselt keegi ei eeldanud, et keegi jõukas isik sellega tegeleks. Ning teiseks - see sotsiaalmajade võrk on tänini käigus.

Allikas: http://www.fugger.de

Kiirustasin linna, 20 minutit oli aega. Oleks jäänud märkamata, kui kaks teismelist poissi (võibolla ehk kümnendikud) itsitades puude vahele kiikasid. Kõndisin minagi esiotsa arusaamata, millega tegu. Siis kihvatas - inimene.

Purjus ta oli, kontaktivõimeline ka. Kiirabi kutsuda polnud mõtet. Magama kümnete teiste kaaslinlaste kombel teda jätta ei saanud. Üks noormees minu seljataga tuli samuti appi. Äratada polnud teda just ilmlõpmata raske, aga taksot kinni maksta või käe otsas teda vedada polnud tahtmist ja aega. Kutsusin politsei. 10 minutiga tulidki (täitsa kiirelt, arvestasin, et tuleb oodata ligi 30 minutit ja jään jähkralt hiljaks). Olnuks suvi, ma poleks maksumaksja raha raisanud selle peale ja lasnuks tal põõnata. Novembris on aga külm. Ning järgneva pooltunni jooksul läinuks juba nii pimedaks, et teda poleks enam keegi märganud. Ja tema kinnasteta käed olnuks külmavõetud. Kui mitte ta isegi. Seepärast pole mul oma elust veerand tunni ning telefonikõne raha kulutamisest üldse kahju.

Aga sotsiaalpsühholoogia töötab - läheme mööda, küllap teised aitavad kui abi vaja on.

Kui Tallinnas oleks metroo, mille pikemad otsad ühenduksid lähemate suuremate asulatega, siis võiks täiesti kaaluda sinna kuhugi ametlikult ja lõplikult elama asuda. Metrool on lisaks transpordifunktsioonile ka kultuuriline-sotsiaalne funktsioon, mis võib Eesti kirjandusellu tuua uusi värskeid tuuli.

Ühes raamatus oli väga kaval ja tark lause, mida igaüks peaks enda teadvuses hoidma: Ära räägi mulle kui palju sa töötad, vaid kui palju sa ära teed.

Kuldsed sõnad, millest mul endalgi on paslik šnitti võtta. Täna olen ajaliselt vustkui väga palju töötanud, aga tulemused on väheldased. Homme peaksin ettekandega esinema seminaril, aga ma pole eriti alustanud veel selle koostamisega. Õnneks on varasemast ajasti alusmaterjal olemas.

Muidugi, hea vabandus on minu tõbisus. Ja ega vahepeal köhahoog tuleb, siis käib pea ringi ja lööb väsimuse rindu. Aga see on kõigest vabandus... ära ma selle teen!

Aga ükskord tegin ma küll palju ära. Kohe väga palju. Iseasi palju sellest tegelikult kasu oli.