kah asi

Eile õhtul kaevusin tubli arheoloogina youtube ladestustesse ning sattusin ajasoonele "1990-2000". Palju tuttavat ja mittetuttavat keskpärast ja head rokki. Leidsin üles loo, mille esitajat ja nime ei mäletanud, aga mida olen 15 aastat püüdnud leida.
Len - Steel my sunshine
Leidmise emotsioon oli tugevam kui see tunne, mida lugu ise pakkus. Ilmselgelt olen sihtgrupist välja kasvanud. Rahul olen ikka, sest üks saladus on lahendatud.
Mingi osa minust aga on ilmselt ikkagi puberteeti kinni jäänud (mis on normaalne ma arvan, sest mis on üks inimene, kui temas ei pulbitse üldse puberteetikut?), sest üks noortelugu on mu meelest hästi õnnestunud. Ilmselt nende viiulite tõttu. Heh, see on nüüd astuolu, sest viiulid on rohkem täiskasvanute teema :)
Carly Rae Jepsen - call me maybe

Viidatud loost.
Video, muusika, solisti hääl, koor - kogu krempel on kole hästi välja tulnud. Viis punkti viiest. Ilmselt see "kauamängivate" või "legendaarsete" lugude hulka ei jõua/jää, aga 2012 aasta muusikavalikus jääb see ilmselt TOP-50'sse sisse. Võibolla isegi väga kõrgele.

Lõpetuseks siis Kriminaalse Elevandi lugu ka, et oleks Sulle laiskvorstile teada, mis laupäeval mu meelt lahutas
Imede puu
NB. Live's on sada korda parem.

Tundsin juba jupp aega, et midagi tarka pole teistele ega ka endale öelda. Ei saanud aru, milles asi. Sel nädalavahetusel hammustasin läbi - kogemustest saab kõik alguse ning ütlemise piirang tulenes rutiinist. Olin langenud muutumatusse rutiini, milles tegevused ja mõtlemised korduvad. Autopiloot ei võimalda iseseisvat mõtlemist... aga nüüd läks hästi, sest nädalavahetusel kogesin. Osalesin ja märkasin.

Türi lillelaat - ratsionaalset kaupa oli vähe, kuid kummaline ühtekuuluvustunne osalejatega (loe: massiga) tekitas midagi naudingu laadset. See on huvitav, sest varem ei ole seda tunnet olnud. Tuleks veel seda tunnet otsida. Võibolla leiab ka vastuseid/selgitusi.

Kalamaja päevad - publikuks oli kogukond suurema kogukonna seest. Representatiivsus oli asumit arvestades madal. Kuid omapärane. Kogukondade-asumite mikrokosmos on ilmselgelt põnev uurimisteema. Aga jätame ka selle teema mõneks järgmiseks korraks. (NB. Kriminaalne Elevant on väga hea hea.)

Pühapäevased 3 kohtumist - eneseanalüüsiks mitu head pidepunkti teemal "Mina kui Iiah, ja Mina kui Puhh". Tuleb välja, et ma olen iseendale igavaks muutunud. (vt ka sissejuhatuse rutiini teema) Niisiis ma tahan leida juurde seda, mida saab Elamiseks nimetada. Alustaks ... mmm.... ei teagi nüüd. Näed nüüd milline rutiini ohver ma olen :)

Nüüd veidi avalikest-kodanlikest teemadest:
Rongis oli KESKUS'e ajaleht. Seal oli üks huvitav artikkel, mis rääkis jalanõude ajaloost. Oli rida huvitavaid fakte. Näiteks, et kaks sajandit tagasi olid kõik kingakontsad punased. Ja kingakontsadel on väga praktiline väärtus - see garanteerib, et pori ja sodi ei satuks kõndides kingade sisse. Olid ju omal ajal tänavad palju mustemad kui praegu.
Samuti pani mind muigama see, et Juku-Kalle oli antud numbris pildiliselt ja sõnaliselt sama ohtralt eksponeeritud nagu üks õige keskerakondlane Kesknädalas. Huvitav, et Priit Kutser pole veel selle kohta säutsunud. KESKUS vist Tallinna linnavalitsuses ei käi?

PS. Mind hakkas huvitama üks küsimus (seoses oma ego ja identiteediga): millise nime oled sina mulle andnud?

Antibiootikumid on nii tugevad, et pealael lähevad juuksed ilma vihmata krussi.

Lugesin ja kogesin.
See on kokkusattumus, aga tänane praktika kinnitas täna loetut. Nimelt kui mingid uskumused luua, siis hakkavad need oma elu elama ning reaalsust looma. Tulemuseks on see, et kujutlusest saab reaalsus. Kohe selline päris reaalsus, milles inimesed elavad. Olgugi, et see reaalsus pole objektiivne, vaid tajutud reaalsus. Aga sel on mõju, mis laiendab seda reaalsuse tajumist. Algul on uskumuse uskujaid ja järgijaid vähe, kuid Sõna levib. Konformsus toob kaasa uusi uskujaid. See omakorda veel ja veel. Kuni uskumus muutub nii levinuks, et ka kõige selgema mõtlemise ja tugevama enesekontrolliga isikud hakkavad kahtlema, kas mitte nemad siis pole eksinud.
Praktikast ehk kogetust ka. Olin ühel koosolekul, kus mingid väljaöeldud laused hakkasid domineerima ja muutusid läbivaks teemaks. Kõrvalteema hakkas tegelikku teemat tõrjuma ning lõpuks tundub, et sai võitu. Evolutsioon.

Ise läksin ka alt.

Mitmetimõistmise kergus raskendab mõistmist.
Keskendudes keskmisele jäävad ääred täitsa nägemata. Muidugi juhul, kui ääred on kaugel. Lähedad ääred aga tähendavad väikest maailma.
Keskendudes kõigele näebki pea kõike, kuid uduselt. Kuid udune pilk võib olla selgem kui selge pilk, kus selguse eredus pimestab vaataja.
Paneb siis silmad kinni, et pilku puhata. Avab siis silmad ja ikka veel ei näe. On oimetu veel minuti-paar. Mõtle sellele.
Ma ei kuula sõnu. Neid ma juba tean. Isegi kui pole kuulnudki veel. Ma kuulan meloodiat. Veel ja veel. Isegi kui olen kuulnud nõrkemiseni. Kas seepärast, et meloodia on rohkem kui sõnad? Või seepärast, et meloodia on vähem kui sõnad? Mõtleme sellele.

Ma ei tea, kust nüüd sellised mõtted. Lolliks läksin? Või targaks sain? Või puhkasin kogemata välja? Või väsisin üle ja väsimusest sonin-in-in....in.

Suguline võrdsus on normaalne asi, järelikult võib olla ka naispolkovnikuid. Seega võin polkovniku leske mängida küll.

Analüüside tulemused saabusid. Olen pettunud. Ei mingeid peeneid ja erilisi haiguseid. Lihtlabane viiruslik infektsioon vms. Oeh, isegi kaastunnet pole loota. Olnuks siis kasvõi natukenegi midagi hullemat. Oleks saanud kiidelda, et "vaat mul on ikka suur ja tähtis asi küljes".

Õnneks saab oma tööd edasi teha. Muidu sureks enne jaanipäeva päris ära.
Õnnetuseks ei saa midagi muud eriti teha. Ei saa jooksma minna. Ei saa eriti seltskonna minna. Mingi nakkusoht on ikkagi olemas.

Kinnitust sai tõsiasi, et sellist peenet meelelahutust nagu "haige olemine" saavad endale lubada vaid jõukad inimesed. Kuus tabletti maksis 12 eurot. Pakuti ka mingeid lisasid, et antibiootikum seedimist tuksi ei keera. Oleks pidanud ikka võtma. Hetkel tunnen, kuidas maos ja pärast magu on kerge keemiaravi tunne sees. (Võibolla on psühholoogiline refleks.) Arvele võib lisada ka need 20 eurot, mis läks tavaliste külmetusrohtude katsetamisele. Ma ei kujuta ette, kuidas miinimumpalgaga inimesed saavad end ravida. Eriti kui midagi tõsist on kallal. Ja kui veel töölt koju tuleb ka jääda, siis on eriti räme pauk pere eelarvele. Osa tuludest jääb ju täitsa saamata. Valus.

Niisiis on mai kuu minu jaoks rohkem või vähem mokas. Hea uudis on see, et mul on uus raamat, mida saab nüüd rahulikult lugeda.

Ma hindan konkreetsust ja selgust. Eriti tervise küsimuses. Kas haige või terve, vahepealsed variandid ei sobi. Hetkel on teist nädalat vahepealne variant. Tundub, et mida rohkem end ravin, seda haigemaks jään, ning ka vähemalt kolmas nädal on vahepealset varianti veel lisaks tulemas. Väga ebasobiv.
Tagasi vaadates sai kõik alguse sellest, et kaks nädalat tagasi saabus reede õhtul pingelangus, sest ühest ametialasest küürust sain lõpuks üle. Pingelang saabus koos kliimakokteiliga. Nimelt soe ja külm otsustasid samal ajal võlukunsti teha ning päikese käes kuumutatud inimesed said jahutuseks liiga külma tuult. Sealt siis esimene laks.
Järgmine laks saabus jälle reedel. Sõitsin ühele mitteformaalsele koosolekule linnast maale. Ja seal tundsin, kuidas külm murrab ja murrab ja murrab ja murrab ning maha mind murdiski. Laupäeval keeras oluliselt kehvemaks, kuid kuna kehas toimusid keset päeva kiired muutused ning külmavärinad asendusid meeldiva keresoojusega, siis otsustasin veel Tallinna retke ette võtta. Seal sain ühe laksu veel lisaks (kuigi seal lõi vist lõplikult välja ja uut laksu tegelt ei tulnud) ning pühapäeval umbes kell 12.10 tuli köhahoog peale, mis lõppes sellega, et mu hääl kadus ja asendus asotsiaalse kärinaga.
Tänaseks on peamised sümptomid arenenud järgmiseks:
1) kaks kerget köhatust, mis päädivad võimsa kolmandaga, mille puhul on tunne, et pool kopsudest on välja röhitsetud.
2) peale seda kolmandat köhatust saabub kerge peavalu, mis kestab umbes 10-15 minutit. Vahel kaasneb ka väsimus.
3) kehatemp on 37,0 ja 37,4 vahel. Libapalavik.
4) tänane lisaboonus - keerised kõhus ning iiveldus.

Kõige lollakam on see, et kuna ma pole ei terve ega ka päris haige, siis on selline simulandi tunne, et petan teisi - ei viitsi lihtsalt kohustustega tegeleda. No ei ole nii! Aga kui peeglisse vaadata, siis väljanägemine on küll imeilus ja üliterve. Nii et ma üldse ei imesta, kui simulandi silt on külge kleebitud.

Esmaspäeval kell 08.30 on arzt.

LJM* - lühikese jutu mehed

Esmaspäev: "Lapsed, mets on teie jaoks kinni. Liiga ohtlik koht. Te võite end seal kriimustada, isegi katki teha. Eelmisel kuul kukkus üks poiss puu otsast endal hinge kinni. Hirmus, eks ole. Nüüd me kaitseme teid."
Teisipäev: "Lapsed , mänguplats on teie jaoks kinni. Liiga ohtlik teile. Allergiad ja haigused hiilivad siin. Liiv võib silma minna. Pealegi on need liivakühvlid nii ohtlikud, et ai-ai-ai. Kõige ohtlikumad on kiiged. Eile üks seitsme aastane poiss kukkus omal kulmu lõhki. Peaaegu oleks silma peast välja kukkunud. Hirmus, eks ole. Nüüd kaitseme teid."
Kolmapäev: "Lapsed, üle maantee ei tohi te minna. See on ilmvõimatu! Autod sõidavad maanteel ja te võite alla jääda. Üleeile jäi üks poiss Lätis auto alla. Nii hirmus lugu. Ärge teie kohe kindlasti autodeele minge. See on nii ohtlik. Me tahame teid kaitsta.
Neljapäev: "Lapsed, võimla on teie jaoks nüüd kinni. See on teile liiga ohtlik. Ronite mööda ronimispuid ja kukute alla. Palliga võib ju ka väga-väga haiget saada. Eelmisel nädalal sai Palle palliga vastu pead ja tal terve päev pea valutas. See kõik on nii ohtlik. Parem olge kuskil mujal, sest siin on nii ohtlik.
Reede: "Lapsed, mis te internetis teete?! Ruttu, ruttu arvuti kinni! See on nii ohtlik. Silmad jäävad haigeks ja selg läheb kõveraks. Pealegi on internetis sellised halvad onud, kes teid tahavad kasutada pahadel eesmärkidel. Jah, parem on, et keelame teil internetis käimise ära. Nii on õige. Me kaitseme teid.
Laupäev: "Lapsed, lõpetage omavahel suhtlemine. See on väga ohtlik. Omavahel suhtlemisest sünnib ainult kurja! Hakkate üksteist kiusama, lähete kaklema, tekib pikaajaline vihkamine. See kõik on nii hirmus. Ärge suhelge. Stopp! Nii, tore. Vaikus on hea. Nõnda kaitseme me teid. Teie enda huvides."
Pühapäev: "Lapsed basseinist välja! Kohe välja! Raadiost just teatati, et see on teile ohtlik. Vesi läheb kopsu, te uppute. Kohe välja. Me tahame teid kaitsta. Arno, sa oled ju täitsa külma saanud. Nahk on juba sinine! Kohe sooja rätiku sisse!"

Uuel esmaspäeval toimus lastevanemate koosolek. Nad olid rahul, et suutsid lapsi nii hästi ohtude eest kaitsta. Paul Pusik sai isegi aukirja, kuna tänu talle päästeti tõenäoliselt väga palju laste elusid. Tänu talle jõudis uudis Lätist kiiresti kohale. Liiklus on ju tõepoolest tapvalt ohtlik.

---

Järelsõna:
Imelik, et ma elus üldse kuhugi olen jõudnud. Ma olin lapsepõlves nii alakaitstud. Pidevalt olin keskkonnas, milles mind tabasid traumad. Olen saanud kiviga, kaikaga, rusikaga, riiuliga, lauanurgaga umbes 1000 korda vastu pead. Mul on 4-5 korda olnud väike oht uppuda. Olen puu, kuuri, laua, rõdu, sõbra jne otsast kukkunud. Rattaga kukkumisi on olnud kümneid. Olen astunud naela jalga. Mu parem pöial muutus ükskord veriseks tömbiks. Põletushaavu on kätel täpselt viis. Suusahüpetes võitsin käeluumõra. Trennis saadud traumasid ei maksa kokku lugedagi.
Mulle tundub, et osad linnainimesed on juba mitmenda põlve pehmod.
Vahel -kurat küll- juhtubki väga traagilisi õnnetusi. Mis teha. See lihtsalt on mitmete nõmeduste korraga ühtelangemine ehk saatus. Aga kui keegi nüüd end sarnases situatsioonis kriimustab, siis mingi paanika sellest üles tõmmata on ülepingutatud.

Vaatasin Viljandi bussijaamast Paalalinna pool kõrguvat punast üheksakordset ehk "Kremli" ning mulle meenus lapsepõlv.
Äsja kuue aastaseks saanult otsustasin ilusal suvepäeval, et tahan minna vanavanematele Paalalinna külla. Kellelegi ütlemata asusin üksinda teele. (Teekonna pikkus on 2,8 km, minu pikkus oli heal juhul 1.3 meetrit.) Esimese kilomeetri järel väsisin ja kõht läks kole tühjaks. Tahtsin tagasi pöörduda, aga hakkasin kartma, et saan naha peale, et üksi nii kaugele olen tulnud. Otsustasin edasi minna. Raske oli, eriti viimased 500 meetrit, kuid surusin end edasi. Vanavanemad elavad viiendal korrusel. Aste astmelt viiendale korrusele ronida peale pikka matka oli paras vaev. Kuid jõudsin kohale. Ees ootas viimane takistus. Uksekell. See oli täpselt nii kõrgel, et ma kikivarvule tõustes näpuotstega suutsin õrnalt puudutada, kuid mitte kella vajutada. Püüdsin end nii pikaks teha kui võimalik, kuid siiski ei suutnud. Proovisin ronida käsipuu abil, kuid ei ulatunud. Püüdsin koputada, kuid keegi ei kuulnud. Koputasin ka naabrite uksele, kuid keegi ei kuulnud. Hakka või nutma. Aga ei hakanud, sest sellel ei olnud mõtet. Hetk hiljem tuli õnneks siiski naabrite juurde üks mees, kes sai pihta, et olen hädas. Uuris, mis lahti. Lasi uksekella ja vanaisa tuligi siis. Oli üllatunud, et ma üksi olen. Teadis kohe mida teha. Lapsele süüa, vanematele helistada. Ema oligi mures ja mitte vähe. (Peab vist ükskord veel selle tembu andeks paluma.)

"Friida, Friida! Lõpeta!"
Fiirda lõpetas, pööras oma metsiku pilgu Matilda poole ja sülitas verise karvatuusti põrandale. Tema võit, jälle tema võit. …read more

Tähtsusetus järjekorras.
…read more

Ma ei tea, kuidas teadus suudab seda seletada, aga sel nädalal kolmel hommikul ärgates kummitas see lugu. Ärkasin, lülitasin äratuse kinni, tõukasin end vertikaali ja taramdididaa on ajus see värskendaja mürtsumas.
Mida unes nägin, seda ei mäleta. Aga kui kolmel hommikul on sama lugu alateadlikuks äratajaks, siis loogiliselt võttes peab mingi loogiline seos olema.
Ma ei tea, et teadus oskaks seda piisavalt teaduslikult seletada. Järelikult on psühholoogiateadus samavõrd algjärgus veel nagu on okeanoloogia. ("Mmmm.... loogia.")

Sügavikes liikumas on salalike loomi
sügavikes sügelemas salalike jooni
suurem kala neelab väikese
evolutsioonis kõrgem mõte neelab eelmise
toiduahel primitiivsest organismist inim-jumalikuni
mõtteahel instinktiivist teadus-järelduslikuni
progress viib tõusvas joones sügaviku suunda
et vahel pimeduses et näha, tuleb hoopis kuulda
nii vees
kui mõtetes

Ja nüüd kunstiline luuletus:

kuniks hapnikku, kuniks hapnikku, seniks on progressi
seal, kus hapnik lõppeb, algab ... räni

Kommentaar: mul on mustandite periood -> jampsin niisama.

Ma nägin läbi. Võõrast armastust. See oli veidi kurb, Aga õiglane.

Tulin töölt koju ja avastasin, et mu tantsulihased on nii ära ja kokku kuivanud talvega. Lausa kurb hakkas kohe. Panin raadiost rütmid peale ja hakkasin vaikselt massasöörimisega pihta. Päästsin elule. Saavad natuke päikest ja vett, küll löövad õitsele ka. Särgid muutuvad kirjuks, selg tõuseb sirgu, juuksed lähevad mustaks ning vurrud lähevad lopsakaks ja paksuks nagu Siiami kass. Veteranide värk.

Mul on juba jupp aega olnud plaanis teile kirjutada "asjatamisest".

Nimelt on "asjatamine" üks selline käitumismall, mis võib olla petekas. Ehk siis, kui inimesel on rahulolematus oma eluga, siis ta hakkab asjatama, et oma aktiivse tegevusega seda rahulolematust peita. Eelkõige iseenda eest. Sest probleemidega tegelemine on ebamugav ning raske ning "asjatamine" võimaldab enda enesetunnet parandada, sest "tehes asjalikke asju olen ma kasulik ja vajalik".

Asjatamine on kõige otsesemas mõttes asendustegevus. Võetakse teha midagi muud, selmet tegeleda tegelikult oluliste tegevustega. Asendustegevus või olla konstruktiivne või siis... vähekasulik. Näiteks mõne lõpetamata töö asemel on võimalik valida asendustegevuseks a. blogipostituse kirjutamine b. teleka vaatamine c. mõne teise töö tegemine jne. "Permutatsioone" on väga palju. Igal tegevusel on sisu, eesmärk ja tulem. Need tegevused pole iseenesest halvad või head. Teisipidi öeldes - saavad olla ka mõlemat. Aga see pole tähtis, need tegevused lihtsalt on. Oluline on tähele panna, et need tegevused asendavad seda tegevust, mis on tegelikult oluline. Kordan: asendab tegelikult olulist tegevust.

Kõik inimesed kasutavad asjatamist mingitel hetkedel. Olen selles veendunud. Asendustegevus on ju nii lihtne :) Mingil võib selline edasilükkamine muutuda probleemiks, sest kui oluliste otsuste edasilükkamine on igavene tegevus, siis probleemid ei lahene. Ja mõned probleemid kuhjuvad. Ja kui kuhi saab suur, siis mingil hetkel on see väga raskesti ületatav. Ja ses suhtes on enesele kasulik osata märgata ja ära tunda, kas asjalik olemine on millegi olulise asendamine või mitte, ning kui on asendustegevus, siis kas selle olulise teema edasilükkamine on isiklikule heaolule ohtlik või mitte. Kui on ohtlik, siis õiks asjalikkuse maski tagant välja astuda ning püüda ikkagi asi lahendada.

Olen viimastel nädalatel mõelnud sellele, kui suur asjataja ma ise olen. Olen möödunud aastal palju soigunud, et mul on palju teha ja muu säändene blablabla. Kas see on olnud asjatamine? Nii ja naa. Ühelt poolt olen võtnud endale lisakohustusi ja olen jooksvalt viimasel viiel aastal nn kodanikuühiskonda panustanud oma aega, närve ja taskupuru. Samuti on mul lahendamata probleeme, millele pole aktiivselt lahendust viitsinud otsida. (Ju siis pole päris-probleemid?) Seega on eeldused asjatamiseks olemas.
Üldiselt jah, ma siiski kasutan asjatamist mingite probleemi puhul. Näiteks on asjalik olemine hea ettekääne, miks kõrtsulembeste sõpradega harvem kokku saada. No ei ole enam huvitav jauramas käia. Kõik on ju sajandeid olnud sama. Mäletan kuidas me Konradi ja Radiaatoriga käisime 1647. aastal Königzbergis "Karvutus Hanes" lulli löömas. Aastal 2012 on seisud samad. Ainult et kõrtsid haisevad vähem. See on pluss. Kuid see pluss pole põhjus, miks jändamist sel moel jätkata. Kui puhtus nii kallis on, siis SPA'des on seda rohkem.

Ega see kerge pole otsustada, millal on tegemist asjatamisega ning millal tõepoolest sellega, et inimesel on nii palju energiat ja intellgentsi, et ta jõuabki meeletult tulistada. Samuti on erinev asjatamise kvaliteet. Mõni teeb ja teeb hästi. Mõni räägib, et teeb, aga enamus energiat kulub tegemise asemel rääkimisele ja mitte millegi uue loomisele/tootmisele. Nagu eelpool öeldud, siis asjatamine pole oma olemuselt ei halb ega hea. See lihtsalt on meie käitumises olemas.

Nüüd on õige hetke endalt küsida mõned küsimused:
- jah, ma teen palju, kuid kui palju ma tegelikult asju ära teen?
- kas ma tean, kuhu ma oma eluga edasi liigun?
- mis on need teemad, mille edasilükkamine on mulle kombeks?

Kui need küsimused on saanud ausad vastused, siis on hästi. Siis sa tunned ennast juba nii palju, et sa saad oma heaolu parandamisega tegeleda.

Ära hõiska enne õhtut. Sellest maksiimist lähtuvalt olen ma pealkirja kirjutades käitunud vastutustundetult ja ettevaatuseta. Küll iid-eestlane teab, et varahõiskajale-eputrillale valab saatus kanistri virtsa kuklasse. A las valab. Täna olen valmis kõik sõbraliku naeratusega kukele saatma. Kuidagi kerge on olla. Hipi-päev.

Eile seevastu oli hinges raskus nagu vesi uppuja kopsudes. Sõitsin hommikul bussiga Tartu poole ja nii kurb oli olla, et oleks tahtnud olla pisike poiss ja ema sülle ronida ning seal lihtsalt soojas tiksuda kuni rõõm tagasi kontidesse imbub. Tartu jõudsin, siis hingasin kevadtalvist rangust kopsu ja sammusin kontorisse ette- ja järeletegemise töid tegema (paljusid asju -tuleb välja- ei ole võimalik töö ajal teha, sest selleks ei ole töö ajal aega). Oli plaanis teha üks suur asi lõpuks ära. Aga enne võtsin eesmärgiks pisiasjad ära teha. Need nö kahe minuti kiired tööd. Juhtus aga nõnda, et kahe minuti töödeks kulus 5 tundi, sest töö kiidab tegijat ja sinna kus on antakse juurde. Üht tehes meenus teine ja teist tehes kolmas ning nõnda sai virn päris suur. Praegu saangi töö ajast veidi oma asju teha, mis tähendab seda, et ma oleks võinud eile selle suure asja tegemise juurde jääda ja see olnuks tänaseks tehtud. Aga noh, las ta olla. Efektiivsusperverdid muidugi saavad öelda, et mul on järelikult oma tööstiilis kõvasti optimeerimisruumi. On jah, tean ise küll, aga mis siis? Optimeerige ennast ise. Natuke veel. Natuke veel. Saab veel! Näe siit saab veel! 2cm veel! Pinguta, pinguta! No peaaegu, aga põhimõtteliselt optimeerisid end üle. Oled koondatud :P

Niisiis, täna on väga hea päev. Päike paistab. Kuused mediteerivad. Kevadlinnud punuvad suhteid. Rediseid vist veel ei ole.

PS. Ma tean küll, miks lumi maas on. Kaubamajas müüakse veel mandariine - talvetoit ;)