Ei ole kindel, kas on koorumas elutõde, veendumus või uskumus, kuid üha rohkem süveneb minu arusaam, et pehmus ja leplikus inimeste suhtes on küll ilus ja õilis, kuid kui pehmuse kaal suhtes on domineeriv, siis on sellest ka märkimisväärne kahju. Eriti töösuhetes. Kuid ka erasuhetes.

Sest pehmus on nagu käsn. See on nagu pesa punumine, milles asjaosaline hakkab end mugavalt tundma. Sätib seal pehmuse pesas end sisse ning loobub pingutamast. Sest pehmus on mõnus, soe ja turvaline. Pingutamine aga on märg, rõske ja rõlge.

Vaatan lapsi ja nende vanemaid, kes on lasknud omavahelisse suhtesse pehmuse ja tugeva ettevaatuse mitte teha liiga (vanem ei usalda iseennast, ega ka oma last). Aastad läevad ja sandistuvad mõlemad - nii vanemad kui lapsed. Elujõud raugeb. Eluoskused ei kasva. Pesa on ikka sama, ning tiivad ei kanna. Ja maailm jääb väikeseks ja mõruks. Lennuvõimetu tibupoju istub pesas, vaatab kauguses lendlevaid linde ja mõtleb mõrult, et "on värdjad, lendavad seal. Mina peaks seal lendama, kuid nood seal on varastanud minu tiivad ja lennuvõime".

Tööelus samamoodi. Mugavustsoon korrata sama tegevust ning tõrjuda uusi ideid ning aktiviteete, seegi on mugav soe pesakene. Ja palgatõusu tahaks, sest mujal ju palgad kasvavad. (Aga millal sa lugesid mõne arendava raamatu? Või uurisid internetist kuidas oma tööd teisiti teha? Kuus aastat tagasi? No vot.)

Mulle tundub, et üks nähtus mis läänemaailma on tabanud, on see et oleme pununud oma ühiskondadest need pehmed pesad. Kohad kus on soe ja mõnus. Aga kus pole usaldust ega enesekindlust. Ning kus vastastikuse usalduse ja austuse puudumist peab plaasterdama poliitilise korrektsusega. Ja kus poliitilist korrektsust kompenseerib kardina tagune vimm. Kus pesas istuv mürgine mass vaatab üksikuid lennuvõimelisi linde ja mõtlevad, et "on värdjad, lendavad seal. Mina peaks seal lendama, kuid nood seal on varastanud mu tiivad ja elnnuvõime".

Aga ei ole nii. Ise on oma lennuvõime maha lõigatud, sest mingi hetk oli mõnus ja soe. Ja puudus usaldus nende suhtes, kes ütlesid "proovi, pinguta ja lenda".

Ja tulemuseks on see, et pesa on linnusitta täis, kõik haiseb ja üldse on pesas mingist hetkel kole ja halb. Eriti on raske siis, kui samas pesas on korraga mitu lennuvõimetut lindu, kes peavad kaklema ruumi ja toidu pärast. Siis peavad nad omavahel internetikommentaare kirjutama, sest sõnalend on kah lend.

Lõpetuseks. Pehmust on loomulikult vaja. Kuid nõudlikkust on ka vaja. Pehmuse ja nõudlikkuse tasakaal on vajalik, sest vahelduvus toob muutumise, muutumine on areng. Nii nagu looduses on vaja suve ja talve, nii on ka inimese jaoks hea mitme jõu tasakaalustav mõju.

Ja vahel on tervistav mõista, et minu aeg hakkab läbi saama. Et nüüd on teiste kord reegleid teha ja lennata. Mõte, et saavutatu on igavene ja põlistatud, sellest saab mürk iseendale.