Lugesime Thomas Manni "Dr. Faustus". Lisaks ka mõningaid selgitavaid tekste juurde.
Hull raamat. Järjest võib olla kaks-kolm suurepärast peatükki. Seal kõrval (enne ja järel) kolm-neli igavat-venivat-arusaamatut peatükki, mis pealtnäha midagi ei anna. Aga osadele lugejatele annavad, sest nemad nimelt on haritud ja kultuursed. Minusugusele pakkusid huvi ajalooga seotud peatükid ning inimestega seotud lood. Ja ma tundsin ennast mitmeski karakteris ära.
Tõttöelda tunduski mitmel puhul, et autor trollib selle raamatuga oma lugejaid. Tõsi, osade selgituse järgi naeris ta selles teoses iseenda üle. Viskas enda üle nalja ja naeruvääristas end.
Ma tean küll, et ükski inimene pole ideaalne. Osad inimesed on lihtsalt enda ebatäiuslikkusega rahul. Tulles "Dr. Faustuse" peamiste tegelaste juurde, siis tundub justkui paratamatu, et kellele on antud andeid, neile on antud kannatusi. Mida suurem on anne, seda rusuvam on hingeelu. Mida grandioossem on elutöö, seda tühisem on elu ise.
Lisaks ka see, et kui oma tavalisi, normi piiresse jäävaid omadusi võrelda selle suure geniaalse andega, siis tundub tavapärasus ja normaalsus nii tühisena. Pole ime, et mõni andekas inimene tõsiste komplekside käes vaevleb.
Oh, ennast ma andekaks ei pea. Küll aga vaevlen ma samasuguse munaveeretaja loomuse käes nagu Adrian Leverkühn (peategelane). Väänlen mingite üllaste ideede ja väärtuste kammitsais, panneks pahaks seda, et maailm pole nii rüütellik kui ma seda õigeks pean. Isehakanud kohtumõistjana kiidan heaks või panen pahaks, kui keegi on mõne teoga maha saanud või mõne otsuse teinud. Üllast südameheadust etendades sulan lääguse ning mittemidagiütlevuse kastratsiooni. Jäägitut mõistmist demonstreerides olen hoopis kerglane, upsakas ja naiivne. Empaatiat pean oma tugevuseks, kuid ka see on kõigest arglik poos, et ise mitte haiget saada. Milline tühisus!
Ja nad kõik olid tühised seal "Dr. Faustuse" raamatus! Nii pea- kui kõrvaltegelased. Lihtsalt etendamas oma sotsiaalset rolli oma sotsiaalses klassis oma sotsiaalsete oskuste ja võimete kohaselt. Igaühel oma taak mida kanda - vaesus, rumalus, positsioonitus, andetus, sihitus, tundetus, tundelisus ja kõik muu. Kõik kannatavad! Kõik kannatavad keskaegsel moel mõnd põrgupattu. Ja veab sellel, kelle kannatuse sümptomiks on kõigest seedehäired! Nirumad variandid on hullumeelsus ja surm.
Raamatu väärtuseks on mitmed ja mitmed ning rohkemadki arutlused erinevate vastanduste/konfliktide üle. Kultuur vs barbaarsus, vabadus vs võim, vabadus vs viljatus, jne. Kusjuures ei valinud Th. Mann nii rangelt pooli, et üks äärmus on teisest ülem või parem. Ta leidis olevat nii ühel kui teisel midagi kiidu- ja laiduväärset. Kahjuks ei teinud endale märkmeid ja raamatu viisin juba raamatukokku tagasi, nii et näiteid tsitaatidena tuua pole hetkel võimalik (ma ei teadnud, et ma kukun siinset postitust konstrueerima). Aga no umbes nii, et hingeline armastus on kuidagi õilsam ja ülevam kui ihuline. Samas ihuline armastus ja selle barbaarsemad, rahvalikumad vormid on jällegi lihtsamad, ligipääsetavamad, edasiviivamad.
Kokkuvõtvalt: raamatu läbimine oli väljakutse. Mitmeid kordi oli tunne, et jätan pooleli. Mitmeid kordi oli ka tunne, et selle lugemiseks on vaja rohkem aega võtta. Lugeda vahepeal teisi allikaid, et teksti paremini mõista; et hoovuseid endale selgitada. Raamatus endas oli üks koht, mis selgitas kerge ja raske kunsti olemust. Et kuigi rasket kunsti võib kerge kõrval küll suuremaks pidada, siis kerget ei tohi ka ära põlata. Ka kerge kunst võib olla raske, ning kerget on kergem teha siis, kui raskega oled juba hakkama saanud. Kui see Dr Faustuse kui raamatu konteksti ümber panna, siis - kui selle raamatuga oled hakkama saanud, siis tõenäoliselt on edaspidi lihtsaid asju ka huvitavam ja lihtsam lugeda.
Lisaks veel, ilmselgelt on taaskord loetud raamatu mingi läbiv meeleolu mulle külge jäänud. Mingisugune ahastus, pahameel ning nõrkus on sees, justkui oleks ise saanud miski andeka ja omapärase kunstitööga hakkama, mida keegi ei mõista. Tõttöelda vähkresin öösel ning magasin halvasti, nähes painajasse kalduvaid unenägusid millestki ebaloogilisest. Justkui oleks Adrianile sarnaselt kuradiga lepingu sõlmiud, et mulle on antud aastad, mille jooksul elu nautida, kuid selle hinnaks on ilmajäämine millestki, mille hinnast alles siis aru saan, kui see nagunii enam ei loe. Selgituseks siis, et lepinguosalisel pole lubatud armastada ning kõik keda ta armastab, surevad. Kuigi järele mõeldes kõik vist siiski ei surnud (Ahvatlused jäid ellu, armastused vist ikka koolesid).
Hull raamat. Järjest võib olla kaks-kolm suurepärast peatükki. Seal kõrval (enne ja järel) kolm-neli igavat-venivat-arusaamatut peatükki, mis pealtnäha midagi ei anna. Aga osadele lugejatele annavad, sest nemad nimelt on haritud ja kultuursed. Minusugusele pakkusid huvi ajalooga seotud peatükid ning inimestega seotud lood. Ja ma tundsin ennast mitmeski karakteris ära.
Tõttöelda tunduski mitmel puhul, et autor trollib selle raamatuga oma lugejaid. Tõsi, osade selgituse järgi naeris ta selles teoses iseenda üle. Viskas enda üle nalja ja naeruvääristas end.
Ma tean küll, et ükski inimene pole ideaalne. Osad inimesed on lihtsalt enda ebatäiuslikkusega rahul. Tulles "Dr. Faustuse" peamiste tegelaste juurde, siis tundub justkui paratamatu, et kellele on antud andeid, neile on antud kannatusi. Mida suurem on anne, seda rusuvam on hingeelu. Mida grandioossem on elutöö, seda tühisem on elu ise.
Lisaks ka see, et kui oma tavalisi, normi piiresse jäävaid omadusi võrelda selle suure geniaalse andega, siis tundub tavapärasus ja normaalsus nii tühisena. Pole ime, et mõni andekas inimene tõsiste komplekside käes vaevleb.
Oh, ennast ma andekaks ei pea. Küll aga vaevlen ma samasuguse munaveeretaja loomuse käes nagu Adrian Leverkühn (peategelane). Väänlen mingite üllaste ideede ja väärtuste kammitsais, panneks pahaks seda, et maailm pole nii rüütellik kui ma seda õigeks pean. Isehakanud kohtumõistjana kiidan heaks või panen pahaks, kui keegi on mõne teoga maha saanud või mõne otsuse teinud. Üllast südameheadust etendades sulan lääguse ning mittemidagiütlevuse kastratsiooni. Jäägitut mõistmist demonstreerides olen hoopis kerglane, upsakas ja naiivne. Empaatiat pean oma tugevuseks, kuid ka see on kõigest arglik poos, et ise mitte haiget saada. Milline tühisus!
Ja nad kõik olid tühised seal "Dr. Faustuse" raamatus! Nii pea- kui kõrvaltegelased. Lihtsalt etendamas oma sotsiaalset rolli oma sotsiaalses klassis oma sotsiaalsete oskuste ja võimete kohaselt. Igaühel oma taak mida kanda - vaesus, rumalus, positsioonitus, andetus, sihitus, tundetus, tundelisus ja kõik muu. Kõik kannatavad! Kõik kannatavad keskaegsel moel mõnd põrgupattu. Ja veab sellel, kelle kannatuse sümptomiks on kõigest seedehäired! Nirumad variandid on hullumeelsus ja surm.
Raamatu väärtuseks on mitmed ja mitmed ning rohkemadki arutlused erinevate vastanduste/konfliktide üle. Kultuur vs barbaarsus, vabadus vs võim, vabadus vs viljatus, jne. Kusjuures ei valinud Th. Mann nii rangelt pooli, et üks äärmus on teisest ülem või parem. Ta leidis olevat nii ühel kui teisel midagi kiidu- ja laiduväärset. Kahjuks ei teinud endale märkmeid ja raamatu viisin juba raamatukokku tagasi, nii et näiteid tsitaatidena tuua pole hetkel võimalik (ma ei teadnud, et ma kukun siinset postitust konstrueerima). Aga no umbes nii, et hingeline armastus on kuidagi õilsam ja ülevam kui ihuline. Samas ihuline armastus ja selle barbaarsemad, rahvalikumad vormid on jällegi lihtsamad, ligipääsetavamad, edasiviivamad.
Kokkuvõtvalt: raamatu läbimine oli väljakutse. Mitmeid kordi oli tunne, et jätan pooleli. Mitmeid kordi oli ka tunne, et selle lugemiseks on vaja rohkem aega võtta. Lugeda vahepeal teisi allikaid, et teksti paremini mõista; et hoovuseid endale selgitada. Raamatus endas oli üks koht, mis selgitas kerge ja raske kunsti olemust. Et kuigi rasket kunsti võib kerge kõrval küll suuremaks pidada, siis kerget ei tohi ka ära põlata. Ka kerge kunst võib olla raske, ning kerget on kergem teha siis, kui raskega oled juba hakkama saanud. Kui see Dr Faustuse kui raamatu konteksti ümber panna, siis - kui selle raamatuga oled hakkama saanud, siis tõenäoliselt on edaspidi lihtsaid asju ka huvitavam ja lihtsam lugeda.
Lisaks veel, ilmselgelt on taaskord loetud raamatu mingi läbiv meeleolu mulle külge jäänud. Mingisugune ahastus, pahameel ning nõrkus on sees, justkui oleks ise saanud miski andeka ja omapärase kunstitööga hakkama, mida keegi ei mõista. Tõttöelda vähkresin öösel ning magasin halvasti, nähes painajasse kalduvaid unenägusid millestki ebaloogilisest. Justkui oleks Adrianile sarnaselt kuradiga lepingu sõlmiud, et mulle on antud aastad, mille jooksul elu nautida, kuid selle hinnaks on ilmajäämine millestki, mille hinnast alles siis aru saan, kui see nagunii enam ei loe. Selgituseks siis, et lepinguosalisel pole lubatud armastada ning kõik keda ta armastab, surevad. Kuigi järele mõeldes kõik vist siiski ei surnud (Ahvatlused jäid ellu, armastused vist ikka koolesid).
Sign-in to write a comment.