Kui töised on päevad ning pause ei saa,
siis energiat annavad pii-ru-kad.
Neid tuuakse pausideks, sünnipäevadeks ka.
Nii soolased, magusaid - kõik ahvatlevad.
Eriti kui töised on päevad ja pause ei saa.
Kui pause ei saa.
Siis toidavad elu need pii-ruu-kaad.

Ja sellest sünnib ihuilu - kehakujuks pii-ru-kas.
Tuleb kilosid juurde iga piruka-gaa.
Ja sellest sünnib ihuilu - kumerus maksab.
Pirukaid ikka süüa ma jaksan,
pii-ru-kaid süü-aa, pii-ru-kaid süü-aa-aa ma jaa-ksaan.

Täna magasin sisse ja sõitsin taksoga tööle, endal kõik hommikused protseduurid tegemata (sh hommikusöök). Kella peale minek, you know. Lõunapausi ei saanud teha, sest loomulikult olin arvestanud aruande koostamisega valesti ning eile ei jõudnud suurt midagi teha ning täna kulus selleks muude asjade kõrvalt ikkagi 6 tundi ära. Lõunaks sain ühest kohvipausist üle jäänud pirukaid paar tükki. Õhtusöök on ka seni vahele jäänud, aga majas oli üks sünnipäev, mille puhul toodi mulle 3 tükki kooki. Ma tean küll kuhu see viib. See viib paksude põskede ning hingamisraskusteni.

Loomulikult on igasugused pirakid maitsvad ning neid võiks kilode viisi süüa. Ainult et toidu mõttes on tegemist ikkagi sellise mitte päris toiduga, vaid kavala ersatziga.

Kui nii edasi läheb, siis suren 53-selt. Või varem. Heh-heh-ee.