Olen teist korda elus Vilniuses ning täiesti rahul, et võtsin endale terve pühapäeva vabaks, et siin ringi vaadata. Jõudsin kell 11, tegin kiire hommikukohvi ja asusin hotelli otsima. Vilnius on kena väike linn ning 25 minutiga oli õige koht käes. Vanalinnas luusides oli pidevalt kahtlus sees, et eelmine kord ju olin siin jalutamas. Hotelli leidmisel lin juba täiesti kindel, et olen juba siin olnud ning ülejäänud retk oli juba tuttav tee. Kohe ümber nurga asus möödunud korral ööbimiseks kasutatud hotell ning sealt sada sammu edasi asub Leedu National Museum (LINK), kuhu ma pikemalt mõtlemata sisse astusin. Muuseum näis väga uus ja värske, v.a. eksponaadid, mis loomulikult olid vanad. Ekspositsioonid olid täpselt minu maitse järgi ülesehitatud, kuigi tundus, et suurele osale külastajatest see ei sobinud - eranditult kõik teised külastajad kihutasid minust mööda. Noh, eks inimestele meeldib jah vaadata mudeleid ja esemeid, võib-olla isegi pilte. Aga mulle meeldib lugeda teksti, vaadata maakaarte, uurida kuningate näopilte ning lae aluseid vappe, sukelduda lahingustseene kujutavatesse piltidesse ning sealjuures tõmmata mõttes paralleele Eesti ajalooga ning omandatud ajalooliste teadmistega. Kuna eelmisel aastal lugesin läbi paar Liivi sõda puudutavat raamatut, siis olid teatud teemad veel ekstra põnevad. Nii kuluski 3,5 tundi nagu naksti. Seejärel ronisin keset vanalinna kõrguva järsu mäekupli otsa, kus asub vana ülal-linnus, millelt avanevad kenad vaated linnale. Ilm oli koduselt külm, korstnad suitsesid ning linna kohal auras linna hingeõhk. Kohustusli programm oli sellega enamvähem lõppenud.

Seejärel otsustasin niisama hulkuda ning jalutasin vanalinna tänavail. Kui varem arvasin, et Vilniuse vanalinn on Tallinna omast hoopis suurem, siis väga palju ikka ei ole küll. Põhilised tänavad olid tuttavad ja selged, veidi kõrvale kaldudes sattusin juba kõrvalisematesse paikadesse, mis meenutasid rohkem Balti jaama ümbrust oma trollide ja lohakate bussipeatustega. Tunniajase jalutamise järel hakkas juba kõht liiga tühjaks minema ning kuigi olin söömist silmas pidades silmad lahti hoidnud, siis ei leidnud esialgu soovitud kohta üles. Otsisin nimelt leedupärase toiduga restorani. Mingi hetk olin juba käega löömas ja valmis mõnda pitsarestosse sisse astuma, siis nägin juhuslikult ühes varjulises kohas kohta mida otsisin - Cili Kaimas. Eelmine kord oli sama nimega koht minu meelest teises kohas, aga menüü oli sarnane, nii et olin valikuga rahul. Toit maitses hästi, kuigi ei olnud ka midagi erilist. Kahjuks oli aga selles keldrikeses külm ning pärast seda tõttasin juba hotelli end soojendama ja sisse seadma. Selleks ajaks aga oli õhtu käes ning selleks korraks on turistiprogramm lõppenud. Hommikul algab töö ning seejärel õhtuse bussiga tagasi koju. PS. Lux Express, tuleb välja, on reisimiseks täiesti korralik valik. Kuigi vahepeatused Riia bussijaamas võiksid vahele jääda.