Kiirustasin lõunale. Õigemini kahe lihapiruka järele, mis leevendust tooks tühjale kõhule päeval, mil kohustused selja sirgu olid venitanud. Ja peaaegu, kui poleks tee äärt vahetanud, oleksin saanud kohtuda Magnuse emaga. Selle noore, talendika kirjanikupreiliga, kelle elu huvitaval moel on olnud mitmekülgne, mis ringiga on toonud tagasi elu püsiväärtuste juurde. Jah, jah - Kõusaare Kadri. Nägin temakest esimest korda elus päriselt oma silmaga. Jäin rahule, pilk ei leidnud temas seda üleolevat tooni, mida kumavad kõik staarikesed, kel naha all kibestumus, hingetühjus ja iha täiuse järele on loonud soodsa pinnase õõnsusele. Kopp-kopp ja kõmiseb vastu tühi aam. Sees vaid natuke alkoholi, läppunud seedejääkide vussu ja paar poolikult teravmeelset mõtet. Kõusaar tundus ebatühi olevat. Ühesõnaga keha täis päris inimest. Inimest, kel on hea olla, sest tal on elu. Elu selle õiges mõttes. Päris elu, mitte asendus-elu.

Kõusaarega võiks mõnikord treffata. Lobisemise mõttes. Kuskilt seltskonnakroonikast loetud usutlus kõlas usutavalt ja huvitavalt. Väikesed seiklused, väikesed järeleproovimised, suured kohtumised ja mitmekülgsed kohtamised. Elu täis katsetusi. Kuid see katsetamine ilma tarkuse kaitsefiltrita on ohtlik retk. Vähesed võivad kavalalt öelda: "olen olnud, olen näinud". Kaotajad ei mäleta, kaotajaid ei mäletata. Mis läheb maailmale korda alkohoolik Kustav? Midagi. Alkohoolik Hemingway aga läheb, oli temalgi tarkust joomarluse kõrvalt katsetada muud. Näiteks kirjutada. Ei... viimne mõte pole täiuslik. Kustutama ka ei hakka...

Millest ma Kõusaarega räägiks? Ma tahaks täpsemalt teada, mis teda õnnelikuks teeb. Kus on head kohad olemiseks. Millised on tema suurimad tarkused. Mida ta soovitaks mul proovida, et elu paremini mõista. Ja ühtteist veel. Muusikast ei räägiks... eriti.

Mida Kõusaarega koos teeks? Noh, võibolla sõidaks koos rongiga. Ei, paadiga. Või purjekaga. Saunas käiks - saun on hea rääkimise koht. Nagu ka aed või mets. Kohvikus ei räägiks - kohvik on müra täis paik. Keskenduda pole hea. Heli- ja visuaalmüra lämmatab. Võibolla joonistaks koos. Võtaks pintsli, värvid ja mäkerdaks midagi kokku. Õunu võiks koos süüa. Istuks kuskil purde peal, näriks ubinaid ja südametega loobiks roostetand ämbrit, mis ploomipuu all seisab. Võibolla isegi õngitseks viidikaid ja pärast teeks suppi. Kõik see kokku oleks päris tore päev.

Õhtul sööks metsmaasikaid piima ja suhkruga. Tapaks sääski ja läheks magama. Hommikul läheks tüliga laiali ja kukuks kirjutama. Tema uut raamatut raisatud päevast, mina blogi sissekannet raisatud vaevast. Inimesed nagu inimesed ikka. Võibolla natuke rohkem päris... aga siiski.