Venemaal rüvetati avalikult Eesti lippu. Ametlikul üritusel. Takistamatult. Eelmisel aastal lasti rünnata saatkonda. Takistamatult. Venemaal laimatakse Eestit ja valetatakse Eesti kohta räigelt. Takistamatult. Esimest korda Eesti iseseisvuse ajal ei tunne ma end turvaliselt. Ma tunnen, et Venemaa ja venelased on minu eksistentsile ohtlikud. Olgugi, et minus endaski on vene verd.

Ühiskonna eesmärk on luua turvaline seisund inimeste arengu toetamiseks. Täna on ühiskond rahvusriikide ülene. Euroopa, isegi globaalne kogukond peaks looma tingimused eelnimetatud eesärgi teostumiseks. Ühelt poolt vaadatakse Venemaad kui partnerit, liitlast ja niinimetatud Esimese Maailma liiget. Teisalt on Venemaa niivõrd eriline, et see on võrreldamatu ühegi teise riigi ja ühiskonnaga kogu ilmas. Venemaa on ulme. Sama ulme nagu 20. sajandi totaalriigid oma terroriga. Ühesõnaga: Venemaa pole jõudnud 21. sajandisse.

Robert Cooper on ühiskonda seletanud läbi järgneva selektsiooni: moodsa korra eelsed riigid (õigemini territooriumid, kus riigivõim puudub sisuliselt. A la Afganistan), moodsad riigid (ehk riigid, kus riigivõim on tugev ning võimu teostatakse sõjaväe ja julgeolekuaparaadi kaudu) ning postmodernsed riigid (kus jõud on sekundaarne pehmete meetmete kõrval). Simplitseeritult. Venemaa on oma tunnustelt moodne riik. Eesti ja Euroopa postmodernsed. Ameerika Ühendriigid nii ja naa (sõltuvalt oma rollist).

Erinevates kategooriates on ühiskonna eesmärgid erinevad. Moodsa korra riikide ühe tunnusena võib lugeda ka imperialismi ihalust. Venemaa tundub ihalevat endiselt supervõimu ja impeeriumit. Vaenlastena kujundatakse väikesi naaberriike nagu Gruusia ja Eesti, kes selle vaimse vägivalla tõttu võõranduvad Venemaast veelgi. Subjektiivne hirm väljendub ka kohalike venekeelsete kaasmaalaste mitteusaldamises. Emotsioonid ja hirmud tingivad vastandumist. Eelmise aasta pronksijant tundub objektiivse põhjendusena Vene kogukonnale, et neid diskrimineeritakse ja rahvussuhted pingestuvad taas. Venemaa hõõrub käsi, sest nii süveneb põhjus viia "rahuvalvajaid" Gruusia terrotooriumile. Eesmärgiks võib olla juba ka "rahuvalvamine" Eestis ja Lätis. Venemaa rahuvalvamise võib võrdsustada Venemaa huvide valvamisega. Nagu näha on olnud Ukrainas ja mujal endistes nõukogude sund-vabariikides, siis Venemaa jonn peale suruda mingit oma "tapeeti" on üpris jõuline. Ainult, et ma ei ole aru saanud, mis on see "tapeet", mida Venemaa pakub. Ma ei leia, et maailm peaks rahuldama Venemaa mingit irratsionaalset lapsikust ja kummardama seda totrat vägivalda. Venemaa, miks tahad sa rikkuda minu head ja rahulikku elu? Sest sa oled ebaküps, lapsik, jonnakas. Saa täiskasvanuks. Saa postmodernseks riigiks. Siis julgen ma lõpuks Pihkvasse sõita, kartmata vene fašistide poolset vägivalda.