Klenski kaardiväe kohtuasjas ilmnes, et vähemasti üks kohtualune on veendunud eestlaste ohtlikkuses tsivilisatsioonile. Ilmselt sellest süvateaduslikust faktist johtuvalt on vaja tsivilisatsioon päästa, hoolimata selle tsivilisatsiooni olemusest.

Umbes poolel teel Jeesuse sünnist tänasesse päeva haarasid tsivilisatsiooni kaitsjad mõõga, et päästa Jeesus Kristuse haud uskmatute käest. Tsivilisatsiooni hukk oli lähedal ning selle nimel oli vaja päästa tsivilisatsiooni sümbol - Jumala poja hauake. Polegi tähtis, et ilmselt keegi ei teadnud, kus või mis see haud on. Oluline oli eesmärk omaette - tsivilisatsioon tuleb päästa, et tagada tuhandeaastane rahuriik.

2007. aasta aprillis toimus Eestis tsivilisatsioonide kokkupõrge. Mõlemad pooled olid valmis tsivilisatsiooni ja maailma päästma ülima kurja käest. II Maailmasõjas mässanud kurjuse hõng hõljus Rahvusraamatukogu ees. Nii nagu pimestav öö seisis messia hõng inimeste silmis ning keegi ei tundnud endas akadeemilist nupukust, et sealsamas astuda sisse Rahvusraamatukogu meditatiivsetesse saalidesse, et uurida natuke ajalugu.

Eelnimetatud kohtuasjas andis oma ekspertarvamuse psühhiaater Ennet, kelle hinnangul mängis rolli massipsühhoos ning tore on, et hukkunuid oli vaid üks. Tõepoolest, ristisõdades hukkus vist miljoneid ning suretati välja nii mõnigi nomaad- või väikerahvas, kelle väärtuslik kultuur ei pälvinud kajastamist isegi Konstantinoopoli kuldääristega ürikutes. Ei jäänud neist mälestustki. Ei jää mälestust ka Klenski kaardiväest ega Liim-Madissonidest, kes on unustatud juba õige pea. Ei jää keegi mäletama ka Aaviksood, kelle hernehirmutis Tallinna südamesse torgatakse tsivilisatsioonivastaseid vareseid peletama. Pole mida mäletada. Kõrtsikakluseid ja obeliske tuleb ka tulevikus veel ja veel, ning ka tsivilisatsioon ei kao kuhugi. Tsivilisatsiooni suudab hävitada vaid asteroid, mis tabab maad aastal 3027 ning jätab päikesesüsteemi planeedi asemel hõljuma kiviluikede parve.