Mõtlen siin vaikselt, et mu mõtlemise suunad on muundunud. Inimeselt olen liikunud ühiskonnale. Eluviis muutub ka. Iseenesesse süüvimise asemel keskendun muule. Isegi kere on teise sisetundega. Selgub, et elu on ikkagi meditatsioon - see, mida teed, selleks saad. Keskendudes endasse (ärgem ajagem sassi endale keskendumisega ehk egoismiga) suureneb elu kvaliteetsus (mingist hetkest). Keskendudes üldisele ilmale, suureneb elu sisukus (mida küll võib pidada asendustegevuseks). Mulle meeldivad mõlemad teed... ainult et keskendumine endasse andis kestva heaolutunde. Praegune (asendus)tegevuse ja materiaalse heaolu periood on heitlikum, kuid samas... hea õppetund seegi :)

Veel ei tea, mis tulevikuga saab. Nagu mind tögati paar päeva tagasi - noormees, tehke endale elu eesmärgid selgeks; siis räägime edasi.