Ükspäev ühistranspordis lõi palaviku üles 42 kraadi, silme ette ilmus terve spekter erinevaid värve. Nägemus valdas mind, hullutas ja pani pähe keerlema mõtted vanade eestlaste šamaanitantsust. Suu vahutas, kõrist tuli kriiskavat kajaka häält, tagant otsast tuli paha haisu. Lõpuks lõi mind üks mammi kotiga. Buss peatati ning mind tõsteti kuskil pärapõrgus maantee äärde maha. Ennustus oligi tõeks saanud: olime jäänud vaid kaks - mina ja loodus!

Hiljem nägin üht koera kaugemal.