Eile alustasin Justin Petrone "Misjonäripoos'i" lugemist. Päris tore ja lihtne lugemine. Mitte just naljakas, aga selline soe ja inimlik tekst. Kohati ka teravmeelne ja paneb muigama. Aga mis mulle iseäranis meeldib - ta kirjutab väikestest asjadest, mis tegelikult on suured ja tähtsad. Ja see paneb ka enda elule mõtlema, et millel on tähendus ja mida ma naudin ning mis tegelikult on oluline. Muide, ongi nii, et väikesed asjad teevad elu elamisväärseks. Sellest olen ma ise ka varem kirjutanud mõne blogipostituse ning ilmselt on seda mõtet veel miljonites blogipostitustes toodud, aga ikkagi on iga kord "ahhaa" ja "ooo" elamus, kui pisiasjade tähtsust märkan.

Nimekiri pisiasjadest, millest võiks eraldi jutuksi kirjutada:
- paljajalu käimine;
- peale leiliruumist tulekut istumine ilma rääkimata;
- seenesoust;
- ninanokkimine;
- suhkruga ja ilma suhkruta;
- ladvakirsid;
- ilma äratuskellata ärkamine;
- puudutus;
- lõhnad;
- just see õige kruus;
- Viimne Reliikvia;
- võileivad värske tomatiga;
- ketšup (millest ka Justin Petrona kirjutas natuke);
- jne jne jne jne....

ühest pisiasjade alaliigist tahan aga eraldi kirjutada. Seetõttu täna ka lisalugu.

Teiste Inimeste Asjad

Asjad on tähtsad, siis kui nad on mõjuga; siis kui nendega on midagi tähtsat teha. Eriti tähtsad on asjad lastele - saab ju asjadega mängida ja leiutada. Kui mingi lelu või asi (käekell, võti vms laste veidrus) muutub mingi olulise mängu osaks, siis muutub see asi ilmatu tähtsaks. Võibolla kõige tähtsamaks asjaks üldse.

Mu õepojal oli mingi teema võtmetega. Neid pidi palju olema ning oma võtmekimpu vedis ta kõikjale kaasa, muukis uksi ja sorkis niisama diivanit või vanaisa punnkõhtu. Vahel lukustas end kogemata üksi tuppa ja üürgas nutta (siis tuli ka mul lukkude muukimine selgeks õppida), kuid see oli vaiksem nutt kui see kisa, mis tõusis siis kui võtmed ära võtta.

Mul endal oli sama teema, aga võtmete asemel olevat olnud vanaisa käekell. Seda tuli monteerida mänguautode peale, panna kuhugi klotsidest staabile külge, panna liivakastis kõige tähtsama torni külge. Ilmselgelt oli tegemist mingi sümboli või ikooniga. Kahjuks ei mäleta, aga mingit loogilist seletust leida vist polegi mõtet.

Mingil hetkel saabub inimese elus siiski murranguline hetk. See hetk, mil tekib asjade suhtes midagi maailmavaate laadset. Asjad kas meeldivad jätkuvalt või ei oma need enam mingit tähtsust. Näiteks mõnedele hakkavad kangesti meeldima autoasjad, mõnele kosmeetikaasjad, mõnele antiikasjad, mõnele raamatud (perkkele, äratundmine, mulle ju ka raamatud - järelikult ikkagi mingil määral materjalist!). Igal juhul oma teadlikust elust suurema osa ma ei ole olnud materjalist. Kui ma mõtlen, siis seda asjade armastamist iseloomustab siiski seos protsessiga - asjadega peab saama teha midagi, mis meeldib. Autoga sõita või masinaid remontida; raamatuid lugeda ja seigelda nois seiklustes; antiigi ja kosmeetikaga luua ilu ja korrastada oma elu ja oma maailma ilusamaks. Mäng jätkub.

Mäng jätkub ka hilisemates eluetappides, kuid mulle tundub, et juurde tuleb uus dimensioon (võibolla on see ainult minu jaoks avastus ja teiste jaoks on ammu kõik selge). See uus mõõde on "mälestused" või "seosed". Asjadele tekib tähendus, mis pole seotud enam otseselt mänguga, kuivõrd mingi isiku või olukorraga. Näiteks pulmakleit, mis meenutab elu ilusaimat päeva. Või sõrmus, mis meenutab lahkunud vanaema. Või midagi muud. Näiteks mõni CD, mis on tegelikult mõne hea sõbra oma, kes otsustas kolida Austraaliasse ning talle jäi plaat tagastamata.

Minu ellu on tekkinud mõned asjad, mis mulle konkreetseid inimesi meenutavad. Need on pealtnäha tähtsusetud asjad, aga omal kombel ikkagi väga tähtsad. Sest nad meenutavad mulle inimesi, kes mulle meeldivad. Võimalik, et tegemist on asjadega, mis minu lahkumise puhul lihtsalt minema visatakse, aga minu jaoks on need pisiasjad tähtsad: punane froteerätik, heleroheline kruus (ääre küljest tükk lahti), koerakondi kleebis telefoni tagaküljel.