Loen hetkel Carolijn Visseri kirjutatud raamatut "Naised võõrsil". Apollo allahinnatute letist leidsin. Selles on lood naistest, kes on elanud oma elu võõrsil. Kes siis sõja sunnil, kes vabal valikul. Pool on läbi, pool on ees. Väga huvitavad lood. Lühikesed ja löövad.

Raamatu esimeses pooles on juttu mitmest naisest, kelle elus on oluline periood olnud Shanghais. Nende lugudest joonistub välja, et too linn oli tollal tõeliselt kosmpopoliitne ja võib vast ka väita, et väga liberaalne. Näiteks põgenes II Maailmasõja eest Kesk-Euroopast sinna 15 000 juuti. Põhjus lihtne - mujal ei võetud mingil hetkel enam juute vastu (väidetavalt). Samuti olnud seal palju vene juute, kes juba varem seal varjupaiga olid leidnud. Lisaks muidugi meremeeste lapsed ja lapselapsed, seiklejad jne. Kirju seltskond ja kirjud lood. Muidugi ka valusad lood, sest kommunistlikkusse Hiinasse lõksu jäänutel ei olnud sugugi lihtne elu. Vaesus, vangistus. Nagu meilgi siin, aga võibolla isegi hullem.

PS. Hommikul bussis neid Shanghai lugusid lugedes tuli kuskilt ajusügavustest kõrvadesse see lugu. Sobib hästi.


Kummalisel kombel on oriendiga seotud lood alati palju haaravamad, kui teiste maailmajagudega seotud lood. Näiteks kui Shantarami lugesin, siis oli kuu aega vürtside maitse keelel, magusad lõhnad ninas, selg istudes sirge.