Pimeda nurga taga on sissepääs keldrisse, kus algab kontsert. Pilet 5 euri. Avaneb uks ja 'woilaa' - see urgas on elegantne, ruumikas ja särtsu täis. Kui väljas liikusid üksikuid musta riietet metallistid ja punkarid, siis see saal on rahvast täis. Minu jaoks uued näod, ja tuleb välja, et ka mina paistan publikule uus, sest 'pilgud ja nooled, need mööda ei lenda'.

Ei oskagi kohe olla. Viisakusest teen baarile käivet ja lähen saadud värvilise purgiga lava ette. (Kuigi kahtlesin, kas üldse midagi näppida, sest pühapäevaks oli pandud plaani ametlik töökohtumine, kus ka õrnade aurudega ei ole soovitav viibida.)

Topsid käes muljetame Jaanuariga niisama kuni kontsert algas. Jaanuar mõistatas mitu pikka minutit, et "ei tea mis on esimene bänd, tundub võõras." Mulle oli nagunii võõras, ma satun sellistesse kohtadesse harva.

Esimene lugu tõi lava ette esimese mürgeldaja, kes endale hoogsalt ruumi tegi. Küünarnukkide ja väledate jalgadega. Peagi olid ka teised kohal ning algas jõuline trügimine muusika taktis. Ise hoidsin targu eemale, et äkkvihaga kellelegi valusamat hoopi ei annaks. Võõras koht, tundmatud reeglid. Sinise silma ja katkiste ribidega ei tahaks koju minna.

Teine lugu toob lavale õige solisti. Legend Peeter Pask on kohal ja punki too mees juba tunneb. Kontserdil on raudselt rohkem elu sees, kui suvistel popmuusikaüritustel, kus plaadi pealt diskreetset diskentsit lastakse ja keegi kena mees või naine laval laulmist teeskleb.

Umbes neljanda loo juures lendab tagareast ettepoole 180 kilogrammi ehtsat punki. Palja ülakehaga korralikus ülekaalus meesterahvas, kel esimeste liigutuste peale teksad nii palju allapoole vajuvad, et kogu seljatagune publik mehe trussikurõngaid ja valget ihu saavad näha. Tänu talle saab lõhkumine õige hoo sisse ning tagasihoidlikum publik tõmbub eemale. Üllatav on, et meeste vahel tõukleb ka noori õblukesi naisterahvaid. Ja nad on päris teravad!

Teine bänd on Kurjam. Kurjam on tore. Kurjam tegi hea rahuliku etteaste, nii et kontserdi lõppedes oli kell ootamatult saanud pool kolm öösel. Ega polnudki muud teha, kui kotto ää minna. Uksel märkasin inimest, kelle blogi ma loen, aga kellega oleme võõrad. Natuke selline muigamapanev tunne oli justkui oleks kohanud 'kuulsust' vms.

PS. Kui teha kiire rahvastikustatistika, siis suhtarvult oli pungipeol rohkem ilusaid inimesi kui peenetes ööklubides. Ja mulle tundub, et publiku suhteline kogujoove oli ka väiksem kui tavalise diskoklubi publikul. Ning hoolimata hoogsast smashimisest (on kurat, on õige väljend või mitte?) oli vägivalda ka tohutult vähem kui tavalises diskoklubis.

Järelikult: punk on leebete inimeste elustiil.



Kurjam on ses suhtes hea bänd, et nad viljelevad iroonilist sotsrealismi. Kurjami publik on ses suhtes hea publik, et nemad on esinduslik sotsrealism. Üheskoos nõksutavad pead nii puhtavaesed ja ka suurema sissetulekuga tüüpe. Kahtlustan, et saalis oli suisa paar jõukurit. Või siis jõukurite lapsi, kel on 'teistmoodi' raske lapsepõlv.

-----

Aidaa!