Eelmisel sügisel hakkasin taas muusikamaailma tõsisemalt uurima. Leidsin mitmeid meeldivaid kollektiive ja muusikapalasid. Mitmeid olen ka blogis jaganud. Sel sügisel aga on tahtmine kõik need lood kustutada või arhiivi sügavikku heita, sest kuidagi vastu hakkab. Emotsionaalselt keeruline ja ebamugav. Rakumälu on vist nii hea, et kogu salvestatud lugude taust/kontekst annab isegi nahas tunda. Umbes nii, et kui mõne loo avastasin kevadel, siis on selles loos sooja. Kui talvel leitud lugu, siis on selles ahjusooja, lumesooja või jõulukülma. Pluss muidugi muud asjad - isikud ja olukorrad; mõtted ja tunded; mõtted ja teod. Jah, kui tagasi vaadata, siis oli tegemist võrdlemisi tervikliku perioodiga, mis tänaseks on läbi. (Kuigi mitte 100% läbi.) Nii et muusikavaliku järsk muutus viitab selgelt pöördemomendile päriselus. Ja mis on läbi, sellega olgu konkreetne lõpp. Best of 2010/2011 on olemas - kahe plaadi jagu lugusid, mida alles veidi kaugemas tulevikus on hea taas kuulata. Uus plaat (Best of 2011/2012) saab peagi oma esimesed kandidaadid.

Julgen arvata, et uus aasta (kuni kevadeni) tuleb võrdlemisi pinnapealne ning selles on vähe ehedust. Samuti pelgan, et kevad jõuab väga kiirelt ja ootamatult kätte. Nii et vahepeatusteks jäävad üksikud eredad hetked - mõni ootamatu kohtumine, mõni ootamatu tegu või juhtumine, mõni inimene (igas aastas on mõned inimesed, kes aastat ja elu jäävad rohkem iseloomustama) või mõni elumuutus. Julgen arvata, et elumuutuseid tuleb järgneva 8 kuu jooksul vähemalt kaks. Tõenäoliselt rohkem. Ja huvitav on jälgida, kuidas see eluperiood muusikavalikus peegeldub. Kui ennustada, mis namatu töö, siis pehmemad meloodiad jäävad tagaplaanile ning kõrvaklappides hakkab surisema monotoonne elektroonika või pehmem metal/punk. Aga eks näis...