Õnnestumist defineeritakse läbi edu: sa oled täisväärtuslik, kui oled milleski edukas. Kui sa pole päriselus edukas, siis pakutakse sulle võimalust olla seda mujal - mängus, virtuaalis. Mängumaailmas on võimalik Tornimäe kontoris päevaga teenindussaalist seitsmendale korrusele tõusta. Osakonnajuhatajaks nädala-kahega. Eduelamus ruudus, milline magus emotsioon!

Enamgi: sotsiaalvõrgustikud võimaldavad luua endast pilti, millel on tegelikkusega vähe pistmist: vitaalne, positiivne, edukas, armastatud, loominguline, huvitav, töökas, seksikas jne. Saab luua enda ideaali, või siis massiarvamuse ideaali. Tunda end selles kujutluses elades iga päev eduka ja armastatuna. Pidev "imago loomine" aga võibki tuua tulemuse, et teised hakkavad isikut nägema nois toonides, mida profiil, pildid ja eksponeeritav infovoog loob. Võib juhtuda ka see, et inime ise hakkab uskuma, et selline ta ongi... ja asub vastavalt sellele käituma ka päris elus.

On see halb? On see hea? Muidugi on ses mõlemat, sest vaata ja mõtle: kui ebakindlus takistab saavutamast päris elus oma eesmärke, siis eneseusu kasv võib viia selleni, et ka päriselt juhtub midagi head. Ja samal ajal on ka riskantseid ja ohtlikke tagajärgi. Alates lihtsast - unustusse vajub see, mis muidu head on pakkunud. Nagu näiteks sügisesed jalutuskäigud, õunte korjamine, koeraga jalutamine, rattamatk jne. Ja selline vabatahtlik loobumine nauditavatest tegevustest, ning nende asendamine virtuaalselt nauditavate tegevustega toob kaasa... hm... tagajärgi. Nagu näiteks seegi, et ei osata end enam laadida viisil, mis energiat lisab pikemaks ajaks.

Kuid tulles tagasi selle loo ALGUSE juurde (jah, paljud lood saavad alguse mujal), siis tegelikult kujundame oma elu ju suuresti ise ning on vaba valik, kui sellest teeme virtuaalse seikluse, mis kajastub ka päris elus. Kuid mis saab siis, kui sellest saab probleem? Mis saab siis, kui kujutlus kontrollib kujutluse omanikku? Mis saab siis, kui roll uputab teadliku käitumise ja terve mõistuse nõnda, et kaob kontakt iseendaga? Kvalifitseerub see siis skisofreeniana? Või on mäng muutunud tegelikkuseks?

Mõneti on mäng tegelikkuseks koguaeg olnud. Juristidel on oma maailm, milles on omad normid. Arstide puhul kehtib sama. Kooliski on oma kultuur ja grupisuhted - mängud, mille murdmine võib ka spetsialistile üle jõu käia.

Nii et pole muud soovitust, kui õppida valitud mängu reegleid tundma, osata neid enda huvides kasutada, ning mitte kunagi unustada, et see on mäng ning Mina-Ise on üldjuhul midagi muud.

Sel teemal sai kirjutet projekt ja esitatud taotlus tegevuste rahastamiseks. Paraku jäi töö poolikuks ning pole aega edasi tegeleda. Tegelikkuses ei ole see (veel?) teema, mida pehmetes valdkondades suunata soovitaks. Kuid eks näis...

PS. Gunnar Aarmaa ütles ööülikooli loengus (kui õigesti mäletan), et kolmandiku ärkveloleku ajast peaks inimene tegelema mõtlemisega, kes ta on ja kust ta tuleb. Nüüdisajas aga mõtleb inimene selle asemel, millisena end "müüa".