Täna öösel läksid sa jälle minema. Teistmoodi, aga siiski läksid. See unenägu oli nii reaalne, et äratas mind värskeks. Sel korral oli mul vähemalt võimalus unenäos üks kohv juua järelemõtlemiseks. Selgitus on koguaeg selge olnud - ma seisan vales kohas. Kes seisab vales kohas, sel on ebamugav. Kes seisab vales kohas, selle juurde ei tulda, see peab ise asukohta muutma. Minu probleem. Minu vastutus.

Vales kohas seismisest ongi mul unenäod paistes ja ööd lühikesed. Vales kohas seismisest asjad ei edene piisavalt perfektselt.

Aga ma otsustasin, et ma jään veel siia. Põhjusel, et siin on mind vaja. Ja kui ma tagasi mõtlen, siis ma olen olnud mitmes kohas sel ajal, kui asjad on tahtnud kõvasti parandamist. Ja ma olen lahkunud siis, kui asjad on piisavalt parandatud või hoitud elus tormi leevenemiseni. Nii et mul on taas võimalus olla pardal ajal, mil on kriis.

Kas ma satun kriisidesse keskele seetõttu, et mul on midagi selgeks õppimata? Või seetõttu, et minu roll on olla teistele toeks? Või seetõttu, et mulle pakutakse pidevalt võimalust tõusta kangelaseks? Või seetõttu, et ma olen loll, naiivne ning liiga pehme loomuga? :) Võimalik, et kõike... Igal juhul tuleb kevadeni anda endast 110%, et järgmises faasis oleks paremad kaardid käes. Eelkõige iseenda pärast.