Täna oli uudistes pilt mingist UK terroristist, kes autoga oli lennujaama ramminud. Näost vaadates tavaline lääneeuropiid hispaanialike toonidega. Tundus kahjutu. Igatahes nägi välja vähem terrorist kui mina oma autojuhilubadel. Venemaal peetaks mind kindlasti tšetšeenivälimusega isikuks, saksamaal türklaseks, UK-s pakiks, USA-s alqaidalaseks, Põhja-Koreas mingiks lääne spiooniks, kelle võib maha lasta nagu koera. Mul ei ole turvalist välimust. Samas olen ma turvaline. (T. ütles :P)



Nojah, ma olen nüüd kaks lõiku juttu ära kustutanud. Karjäärikurjamitest ei viitsi kirjutada. Mis neist ikka. Parem on keskenduda iseenese sisemisele kurjusele ja küsida, kas minus on diktaatorlikke jooni? Lühianalüüs ütleb: kõigil on! Vaja on soodsaid tingimusi, näiteks ligipääsu võimu teostamise juurde ning vastutuse hajumine. Näiteks vangivalvuritel on võimalus kätt proovida; klassiõpetajatel; lastekarjas leidub ikka üks-kaks pisidiktaatorit jne. jne.



Kindlasti võib mõnel isikul agressiivsus/vägivaldsus kujuneda välise surve toel. „Sa oledki halb; sinusugused ongi sellised.“ Inimene mängitakse nurka, ta tunneb end kehvalt, nurkasurutuna. Ja pääseteena (vbolla ka kättemaksuks) valibki ta just selle tee, mida talle omistatakse. Nii võibki mõni UK pakistanlane end kogukonnas tõrjutuna tundes valida plahvatava enesetapu tee. Saab ehk peale surmagi natukene au.



Nüüd jõuludest. Jõuluperiood on (üllatus, üllatus) aasta aeg, mil suitsiidide arv kasvab jõudsalt. Oleks islamiterroristid kristlased, siis oleks jõulud üpris ebaturvaline aeg.

Nüüd väljavõte ühe hää tuttavaga peetud arutlusest:

Mulle brutaalne jõhkrus ei meeldi (vägivald kui kellegi teise alandamine või piinamine). Üldiselt on paraku nii, et (füüsilises) võitluses nähakse vaid seda vääritut ja labaselt jõhkrat poolt. Kuid vägivalla anatoomia on kahtlemata huvitav. Kui vägivallast rääkida kui esteetilisest elamusest, siis peab see olema elegantne – võitlus (võrdsete vahel). Ka kadunud Mikiver ütles, et poks on härrasmeeste spordiala. Kui „freudisme“ kasutada, siis füüsilises võitluses vastanduvad/põimuvad kaks väga romantilist „väärtust“ – elu ja surma motiivid/tungid. Olla vägivaldne võib tähendada, et soovitakse elada; kuid ka vastupidi – soovitakse tegelikult surra (mis võib kokkuvõttes siiski tähendada, et tahetakse elada, aga totaalselt teist moodi). Vägivald on harva eesmärgitu. Vägivald ei pruugi olla egoistlik, vaid vastupidi - aateline.

Mulle meeldiks vägivalla anatoomiat sügavamalt lahata. Selleks aga tuleks võtta aega. Siia lõppu kopeerin Alvis Hermanise kõne teemal Rääkides vägivallast.



Niisiis Alvis Hermanis'e kõne (kopeeritud ajalehest Tsoon):
Me võime olla päris kindlad, et kui tänapäeval toimuksid veel avalikud hukkamised, siis oleks neil rohkem publikut kui teatritel. Gladiaatorite turniirid kaks tuhat aastat tagasi, nõidade põletamine keskajal, giljotiinihukkamised Prantsuse revolutsiooni ajal, natside poomine Euroopa linnade keskväljakutel alles veidi aega tagasi – kõik need olid teatud mõttes teatrisündmused. Nende absoluutne dramaturgia paelus masse alati. Hollywoodi produtsendid usuvad endiselt, et iga tavalise kodaniku sees peidab end mõrvar ja maniakk. Ja kõik keskklassi kodanikud alates teismelistest ja lõpetades koduperenaistega armastavad end samastada kurjategijatega või vähemalt inimestega, kellel on relvad. Soovi korral võib oletada, et kaasaegne ühiskond, mille kinnismõtteks on turvalisus ja iseenda kujundamine vastavalt mudelile, mis järjest enam meenutab totalitaarset lasteaeda, igatseb sügaval südame põhjas terrori, hävituse ja vere järele. See väide näib olevat tõesti tõsi, eriti kui vaadata, mis toimub tänasel päeval maailma teatrilavadel. Aga on see tõesti nii?
20. sajandi esimesel kolmandikul lõi Antonin Artaud uue teatriparadigma, mille kohaselt peab laval paljastuma inimese alateadvus [teadvustamatus] ning teatri ülesandeks on uurida alasid, mis on varjatud ja nähtamatud. Võib-olla tundus see inspireeriv 60 aastat tagasi, kuid tänasel päeval ei ole see minu arvates enam huvitav. Sest need alad ei peitnud mingeid erilisi sügavusi ega keerukusi. On piisavalt tõendeid, mis näitavad, et inimene põlvneb ahvist ja millegi enama otsimine on aja raiskamine. Tänasel päeval on hoopis põnevam väljakutse vastupidise tõestamine – mis teeb inimese loomast erinevaks. Minu arvates on Artaud’ idee teatrist praeguseks end täielikult ammendanud ja on lihtsalt igav. Seened ei kasva siin enam. Nad on kõik ära korjatud. Mulle tundub, et Sarah Kane on selle liikumise viimane peatus või lõplik sihtkoht teatris. Ja ikkagi, miks on teatriloojad endiselt veendunud, et parim viis publikuga suhtlemiseks on agressiooni ja vägivalla kasutamine? Miks kasvab tänasel päeval, kui teatri grimmeerija elukutse on peaaegu kadunud, kunstvere hulk lavadel? Miks usuvad teatriprofessionaalid, kes oma pereliikmete ja sõpradega suheldes püüavad vältida agressiooni, et see on samas parim viis publikuga dialoogi astumiseks – täiesti võõrastega, kes pealegi on andnud oma raha, et säärane dialoog üleüldse toimuda võiks? Ma keskendun professionaalidele, sest vastavalt minu kogemusele on amatöörteatris vägivalda palju vähem. Kas vastus on tõesti nii lihtne – ahv ja turg? Eesmärk on olla nii ekstsentriline kui võimalik, teha lärmi?
Professionaalse lavastajana võin ma teile kinnitada, et tehnika, kuidas ehitada mise-en-scéne üles nii, et tema vägivaldne potentsiaal kasvab äärmuseni, on väga lihtne. See on tõepoolest primitiivne meetod ja ei nõua erilist annet või teadmisi. Mise-en-scéne ülesehitamine instinktide äratamise kaudu on täpselt samasugune ülesanne nagu kokale muna keetmine ja kartulite praadimine.
Uues Riia Teatris on meil ukse kohale, läbi mille näitlejad lavale lähevad, maalitud järgmine Peter Brooki tsitaat: “Energia, mis luuakse publikus, on alati võrdne energiaga, mis tuleb lavalt.” Lihtne füüsika. Madal energia suudab alati suhelda ainult samal tasemel. Seega on mõttetu loota hingelist dialoogi, kui sa kasutad ainsa suhtlusvahendina agressiooni. Muidugi me teame, et alates maailma draamaajaloo antiigist lahendavad näidendite kangelased konflikte teineteist tappes, pussitades, silmi välja torgates või teineteise kehadest lihatükikesi lõikudes. See ei ole aga viis, kuidas inimesed tavapäraselt käituksid. Olgem ausad: on ilmselge, et peaaegu kõik näidendid maailma teatriajaloos on kirjutatud vaimselt ebastabiilsete inimeste poolt. Samamoodi teame me päris kindlasti, et mõnedes kultuuritraditsioonides (näiteks saksakeelses teatris) peab ühiskond teatrit arstiks, kelle ülesandeks on avastada need haigused, millesse ühiskond on nakatunud. Säärased patsiendi-arsti suhted on ajalooliselt institutsionaliseeritud ja – jumal tänatud! – hästi makstud. Seega ei pane ka eriti imestama, et Saksa lavad meenutavad meile niivõrd sageli haiglate kiirabiruume; stseen, mis meie silmadele avaneb, on kliiniline nii visuaalselt kui ka olemuslikult. Ja see on täna kõige verisem teater. Muide, ka iroonia on minu arvates üks agressiooni vorme, sest ta tapab emotsiooni. Ilma kahtluseta: teatri kui säärase idees on midagi väga kahtlast ja ebaloomulikku. Ei ole ju normaalne olukord, kui suur hulk inimesi, kes üksteist ei tunne, kogunevad pimedasse ruumi, kus üks osa neist vaatab, samas kui teine osa teeskleb, et nad on keegi, kes nad ei ole. Pärast 25- aastast töötamist sel erialal olen ma jõudnud mõnedele kummalistele järeldustele. Suur posu inimestest, kes on otsustanud saada näitlejateks ja lavastajateks – kuidas ma saaksin seda delikaatsemalt sõnastada? - on inimesed, kellel on vaimsed probleemid. Ja need, kellel neid probleeme ei ole, saavad need pärast aastaid teatris töötamist. See ei ole eriti tervislik elukutse. See jätab teatud jäljed, mis vahel on ka meditsiinilised. Ma ei ole esimene, kes seda märkab. Stanislavski kirjutas sellest omal ajal. Ma usun, et igaüks teist võib öelda mõne nime, mis toetab seda teooriat. Muide, üks põhjuseid, miks ma nõustusin siinse publiku ees rääkima, oli minu veendumus, et teatrikriitikud on suuresti vastutavad agressiooni kultiveerimise eest teatris. See saab võimalikuks, kuna paljud lavastajad ei mõtle piisavalt iseseisvalt; ainus, mida nad teevad, on olemasolevate trendide järgimine. Ja need trendid luuakse teatrikriitikute poolt. Just teie leiutasite sünonüümi: skandaalne lavastaja on edukas lavastaja. Kuidas muidu võiks ta teie ülistuse osaliseks saada? Kuidas suudab vaene lavastaja teie tähelepanu haarata? Säärased on reeglid sel lihtsal mängul, mil nimeks “teatriturg”. Päris kindlasti on positiivse teatri tegemine kõige raskem. Masohhistidest kriitikud kutsuvad seda mõnel maal “hea tuju teater”. Kõige raskem ülesanne üleüldse on lavastuse tegemine harmoonilistest ja õnnelikest inimestest. Tehniliselt nõuab see kõige kõrgema tasandi kompleksust.
Need, kes on võlutud vägivallast teatris, ei ole minu mulje kohaselt publik, vaid pigem teatriloojad ja –kriitikud. Publik on sellest ammu tüdinenud ja nad lihtsalt ei haaku sellega ega võta tõsiselt. Ent see on teatri igavene probleem: publik kasvab alati suuremaks enne kui teater, mis jääb alati taha, vaeveldes omaenda ebaküpsuse käes. Artaud’ paradigma on surnud. Peab tulema uus idee. Täiesti vastupidine. 21. sajandil on teater ainus kunstivorm, mis ei anna alla digitaliseerimisele. Teater jääb alati püsima ja mitte diskidel, vaid selles erakordses olukorras, kus elusad inimesed kohtuvad elusate inimestega. See on väga inimlik mise-en-scéne. Ent me peame siin taas olema väga ettevaatlikud, et mitte segi ajada ärritust ja emotsiooni. Ja kui keegi ei suuda tõesti vastu panna ning soovib lüüa ja virutada, siis pakun ma välja uue slogani: viruta õrnusega. Muide, jõu kasutamine on alati olnud märk nõrkusest.
Kõne rahvusvahelisel teatrikriitikute assotsiatsiooni kongressil Sofias 2008. aasta aprillis, mis oli pühendatud teemale “Teater ja vägivald”.