Laupäeval sattusime metsa. Kuna oli aega, siis otsustasime neljakesi käia läbi matkaraja, mille distants oli ca 3 km väidetavalt. Ilmselt siiski oluliselt lühem, sest 20 minutiga vist ikkagi 3km ei jõua läbida. Rada oli igav, seltskond muutis retke toredamaks. Tõeline nauding algas aga siis, kui otsustasime rajalt kõrvale astuda ja suvalisel raielangil niisama natuke ringi õõtsuda.

Kaugelt vaadates tundus kõik igav ja hall - ütleme selleks aastaks surnud. Lähemal vaatlusel aga paljastus tõeline värvide mäng. Pruuni oli tuhandetes eri toonides, ka hallide ja isegi roheliste toonide spekter oli lai nagu seto naise rinnasõlg (termin ei meenu). Tatsasime ja jutlesime. Esimese 5 minuti järel tundsin eneses kasvamas energiat, keha oli virk ja tundsin end üpris väleda ja tugevana. Emotsioon oli ka positiivsust täis. Lõpuks otsustasime eksida, õigemini otsustasime läbi metsa suurele teele lõigata, aga kuna kant oli võõras, siis läks veidi metsa. Seiklust ja naudingut tasuta miljoni krooni eest.

Täna tõmbasin ylikool.ee lehelt kuulamata loenguid. Panin kaasaskantavasse vidinasse ka ja käisin poes. Jätsin meelega telefonkeri kotto, et aeg ja kõned ei segaks kuulamist. Jälle nauding sisuliselt tasuta.

Õhtut vürtitasin ohtliku toiduga - koorisin taaskord vanaema ägedat küüslauku. Sain nohu korda tänaseks ja toote häädust tõestas terav valu kõrvades. Muidugi läksin uhkeks ja koorisin rohkem kui tarbida suutsin. Noh, aga mees peabki end vahel üle hindama

Järgmised kolm nädalat siis blogisse ilmselt ei kirjuta, kui siis virisevas toonis. Tõotab tulla keerukas aeg tööalaselt. Juhhuia! Natuke miljonäri infarktiohtu ka roiete vahele. Asi peab tasakaalus olema .

Et veelgi positiivsemate toonidega lõpetada järjekordne sissekanne: sisetunne ütleb, et mu elu kroonib edu isiklike eesmärkide osas. Muus osas natuke suva kah, egas jõuagi kõigile ja kõigele meelepärane olla. Tuleb hakkama saada ja rumalusi ennetada. Eks.