Eile kohtusin jälle ühe ajakirjanikuga ning nagu alati sellistel puhkudel on pärast mitmepäevane pohmell, sest pole kindel mida suust välja ajasin. Sel korral tundub tegemist olevat eriti suuremahulise ja raske juhtumiga, võõrkeeles välismaa ajakirjanikule veidi keerukamaid mõttekäike selgitada osutus liigagi ülejõu käivaks. Teemaks oli sõnastatud, mida organiseeritud noored Eestis teevad noorsotside näitel. Omal kavalal moel viidi aga jutt sujuvalt Pronkssõduri afäärile ning nagu kõik eelnevad intervjueeritavad juba olid vastanud, siis alustada tuli ausalt öeldes - "Its complicated".

Tegelikult nii väga keeruline küsimus polegi. On kõrvalteemad, mis ajavad asja keeruliseks - näiteks keeleprobleem - kas muuta Eesti kakskeelseks andes vene keelele riigikeele staatuse. Loomulikult ei soovi seda valdav osa eestimaalastest, kuid õigupoolest miks? Ma ei ole varem sellesse süüvinud, seetõttu alustasin oma argumentatsiooni ajaloolisest kogemusest, kuid see oli pigem süüdistus, mitte ratsionaalne õigustus või põhjendus. Igapäeva ehk olmetasandil toimub vene keeles suhtlemine ka täna vene keeles kenasti. Miks olukorda siis mitte legaliseerida? No nagu Soomes on rootsi keelega.

Mõtlesin selle üle veel eile ja ka täna ei koida muud vastust, kui et tegemist on psühholoogia ja hirmudega suures osas. Hirm, et vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed hakkavad tollest hetkest peale eesti keelt üldse ignoreerima, kui neile on antud legaalne õigustus rõhutada, et neil on õigus rääkida ja saada teenindatud vene keeles. Kuid samas tulenevad siit oluliselt suuremad ja valusamad riskid. Vene keelt riigikeelena tunnustades tunnustaksime ühtlasi venelased Eestis nö ajalooliselt põlisasukateks, kellel ongi moraalne ja juriidiline õigus siin elada ja olla. See ei tähendaks ainult siinse kogukonna tunnustamist "päris kohalikuna", mis iseenesest oleks OK, vaid annaks teatud mõttes kõigile rahvuskaaslastele idapool piiri sõnumi, et Eesti on Vene riik ja ajalooline Venemaa osa, nagu liigagi paljudele Vene impeeriumi ihalejatele meeldib rõhutada. Vene keelt riigikeelena tunnustades võiksime sümboolselt lõigata läbi lindi ja avada projekti "kolonisatsioon". Sama risk on nii Lätil, Leedul, Gruusial kui ka (üllatus, üllatus) Soomel, kelle 5-6 miljonit inimest on ikkagi kaduvväike suure Venemaa kõrval.

((Huvitav kui palju elab Euroopa riikides kokku venelasi. Kas tänase seisuga juba rohkem kui Venemaal üldse. Mõtlen rahvuse järgi.))

Nii, tulles nüüd Venemaa kui riigi käitumise juurde, siis ei ole tabanud erilisi märke, et toda riiki usaldada saaks. "Kaasmaalaste" küsimusest on tehtud ohtlik poliitiline-ideoloogiline relv, millega provotseeritakse; millele ehitatakse üles loogikat ja käitumisplaani. Väike propaganda juurde mõjustatud ja kontrollitud massimeedia näol ning ongi loodud olukord Saaremaa Viin. Ehk "põhjuse leiab alati".

Ja nüüd küsimus - kas ma selle jutu põhjal olen väike tige natslik terrorist? Usun, et olen andnud põhjust nii öelda . Vähemalt neile, kel on väga kindla kummiga Vene imperialismi prillid ette tõmmatud. Ja ka neile, kes elavad Venemaast kaugel ja kes elavad ideaalides, mitte siin - suure piiri ääres.

PS. Venemaa muidugi on arenenud ja sääl on palju toredaid inimesi elamas. Kerkivad modernsed hooned tekitavad imetlust ja ka usaldust. Kuid tasuks valvele jääda. Gruusias juhtunu hoiatab, et ambitsioonid on jäänud ja jäävad. Aga nog, nagu alguses öeldud - Its complicated.