Kunagi iidsel ajal tundusid mulle inimesed, kel on plaan, natuke veidrad. Kuid viimastel aastatel ma imetlen plaaniga inimesi üha rohkem. Sest nad teavad, mida tahavad ja mida selleks tegema peab, et soovitud olukord saavutada.

Ilma plaanita elada ja lasta elul minna on lihtne ja mõnus. Paraku selline hulpiv olek tähendab seda, et loodusjõud triivivad hulpija suvalisse randa. Tõenäoliselt takerdub see hulpija rannaäärsesse roostikku, mis on igav, kitsas ja kus mõni roiskuv kalapea haiseb. Ebameeldiv perspektiiv. Plaaniga purjetaja aga randub soovitud purde juures, astub kaldale ja on rahul, et puhtalt ja kuivalt hakkama sai. Oluliselt meeldivam perspektiiv.

Kuid mul on kõhklus, et tegelikel ja pseudoplaanidel on vahe. Lihtsalt enda elule jäärapäiselt mingi suvaline suund valida ja selles suunas rühkida, on see ikka õige viis elamiseks? Hea küll, ka selline elu on mõtestatud ning aitab kindlasti midagi saavutada (kui veab, siis tegelikult midagi väga head ja vägevat). Mulle tundub, et see on isegi mõistlikum viis elamiseks kui niisama hulpimine, sest õndsad on need, kes on midagi enda jaoks ära teinud. Kuid teha asju, mida tegelikult ei naudi, on see õige viis elamiseks?

No, ilmselt ei ole see viimane küsimus niivõrd olulline, kui need õigemad küsimused: kuidas jõuda arusaamiseni, mida tahan oma elus saavutada; mis on mu ambitsioon; kellega koos tahan oma elu saavutusteni jõuda, mis mind inspireerib, millises valdkonnas väljendub mu loovus.

Head küsimused. Peaksin nendele vastama. Olen varasemalt ka vastanud, olnud isegi rahul nende vastuse üle, kuid tee või tina, kirge pole kerkinud. Mina oma laulu üles ei ole leidnud. Küllap olen seni olulistele küsimustele andnud pseudovastuseid, st enda jaoks asjad ära seletanud, st "ära seletama" tähenduses "ära loitsima" ehk siis "ära petma".

Aga kuidas siis leida oma kirg? Kuidas avaneks mu ees minu laul; minu elamise viis, mis oleks mulle suunaks ja sisuks.