Olen sel aastal väga kehv kirjutaja. Aga kogu aeg ei peagi olema grafomaan, filosoof ja kolumnist. Ma olen lihtne inime. Ülekaaluline, vaene ja igav. Ja mida on sellisel inimesel kirjutada ;)
Kuid siiski, siiski. Mul on muljeid sellest elust mida ma elan ja see elu on elamist väärt.

5 päeva tööd, 2 päeva nädalavahetust (st 2 päeva seiklusi).

Seda kõike mis on kuu ajaga juhtunud ei ole võimalik kirjasõnaga edasi anda. Aga see on olnud meeletu ja vallatu ning isegi kirglik aeg. Ja ma tunnen end noorena! (Kuigi noorusest on asi juba kaugel.) Olen käinud kohtades, mis väärivad käimist. Olen teinud tööd, mis on mind arendanud. Olen tundnud end hästi ja halvasti, täpselt nõnda nagu inime, kes suudab veel edasi kasvada. Nii et mul on olemas nii elu mida praegu elada, kui ka tulevik, mis aitab mul veel rohkem elada. Ja mis võiks olla parem?! ;)

Täna õhtul olen mõnedele sõpradele eelmistest eluperioodidest kirju saatnud teemal, et nad on olnud minu jaoks tähtsad ning nad jäävad mulle mäletustesse. Omal moel on see minu jaoks nende tänamine ja hüvastijätt, sest saan aru, et elu läheb edasi ning me täpselt samal moel nagu kunagi me enam kohtuda ei saa. (Nii et kui ma sulle kirja ei saatnud, siis mul on kindel plaan sinuga edasi suhelda ning sind hoida oma elus nagu õde või venda või kedagi muud head, tähtsat ja mõnusat.)

Kuid on mis on ja on nii kuidas välja paistab, ikkagi Sa oled minu jaoks tähtis! Sõbra ja tuttavana armastan ma sind tugevalt ja kindlalt. Nii et kui sa tunned mingil hektel, et kuidagi hõre on, siis võid mõelda, et ma olen sinu jaoks olemas ning toetan sind nii kuis saan. Kui ei usu, helista! ;)

PS. Video on sellest ajast, kui mul oli sõpru, kellega ma eriti ei lävi enam, kuid keda ma armastan sama tugevalt kui oma lähisugulasi. Kummaline, et sõprus saab olla nii tugev ja intiimne. Samas nii julgustav.