Lugesin möödunud nädalal üht blogi, kus üks endine USA maadleja (praegune oluline juht ja funktsionär) kirjutas oma maadluskogemusest, sealhulgas loetledes vigastusi. Täna on uudis, et jalgpall Eesti liigades on muutunud agressiivsemaks. Võttes kokku ühe ja teise, siis saan püstitada hüpoteesi, et professionaalsusega kasvab agressiivsus ning seega saan väita, et Eesti jalgpall on muutunud professionaalsemaks.

Kujutlustes on tihti vastuolu reaalsusega. Professionaalsust nähakse tihti evolutsioonilises-eetilises võtmes, et arenguga inimene või tehnika või idee puhastub ja muutub ideaalsemaks, eetilisemaks, täiuslikumaks. Fair play ja muu selline kena kontseptsioon. Olen ise idealist ja loodan samuti sellist headust ja humaansust. Ja muide usungi sellesse, kuigi mulle tundub, et ideaalile eelneb üks kõrvaltee. Ja see on agressiivsuse tee.

Spordist
Mul on kogemusi spordist. Eestis oma ala üpris tipu tasemelt. Mäletan, et edukamad olid need, kes pookisid tehnikale ja nippidele juurde ka salajased vastasele valu ja vigastuse tekitamise trikid. Üldse, kes olid nahaalsemad, neil oli rohkem edu. Agressiivsus ja professionaalsus käisid kenasti käsikäes.

Tööst
Mul on erinevaid kogemusi erinevates valdkondades. Näiteid toomata saan kinnitada, et mingilt tasemelt ja just professionaalsemal tasandil (juhtkond, sinna pürgijad, seal kohta säilitada soovijad) on asi agressiivsem, nahaalsem. Selline käitumisviis toob edu konkreetsele isikule, aga ka organisatsiooni osadele tulemustele. Niisiis, agressiivsus ja professionaalsus käivad käsikäes.

Armastusest, inimsuhetest
Ilmselt ma ei eksi palju, kui väidan sama inimsuhete ja armastuse kohta. Jõulisemad võtted ja lähenemised toovad edu. Omal, professionaalsel moel. Pange pahaks või väitke vastupidist, kuid minu hinnangul see nõnda on. Ei pea silmas füüsilist agressiivsust (kuigi vahel kehtib ju see ka), vaid just jultunud "minule kuuluva" võtmist.

Loogiline ju! Initsiatiiv, jõuline eesmärkide suunas liikumine, eesmärgile pühendumine üle laipade minnes, enda huvide esile seadmine - see kõik toob tulemused. Edu ei tule läbi ninnu-nännu, vaid läbi võitluse, agressiivse võitluse. Teatud piirini ...

Kong Fuzi sõnade kohaselt ei ole vaja olla kindel oma võitmatuses ning alati ja igal juhul minna ettejääjaid alistama. Sest alati on kuskil keegi tugevam. Ning nõrgemad tugevad puksitakse tugevamate tugevate poolt välja. Nooremad puksivad välja need vanemad, kes ei suuda sama tugevalt edasi võidelda. Osad põlevad lihtsalt läbi. Lahingutsoonis on palju langenuid. Aga lahing ise on professionaalne.

Nüüd on aeg tulla idealismi juurde, millele ülalpool viitasin. Nimelt ma usun, et on kaht liiki inimesi, kes on selle võitluse suhtes immuunsed. Ühed on need, kes on nii tugevad, et keegi neid välja ei puksi sellest võitlusest. Aga on üks teine immuunne liik - nemad on lihtsalt nii kuradi head ja inimlikud ning ideaalsed, et ükski sitt (sh need nö surematud agressiivsed) ei hakka neile külge.

Millised need teise liigi inimesed siis on? Noh, ühed on need, kes teevad selle võitluse läbi ja kasvavad sellest välja. Ja teised, vaat need teised lihtsalt kasvavad sellest võitlusest ümber või läbi, ilma et oleks vaja rusikatega liiga palju vehkida.

Muide, need internetis ringi liikuvad edetabelid, et millistel ametikohtadel töötab kõige rohkemk psühhopaate, need paistavad kehtivat küll. Osadel ametikohtadel polegi võimalik erilist edu saavutada ilma maniakk olemata.

Niisiis - selle subjektiivsustest kubiseva ja põhjalikult argumenteerimata esseekese mõte on, et agressiivsus ja professionaalsus käivad tihti käsikäes ning lisan ka mõtte, et agressiivsust ei maksa ilmtingimata põlata. Puhastustuli põletab puhtaks. Ja kes puhastustuld läbi ei tee, noh, see pole siis järelikult vääriline kõrgele tõusma.