Vahel pöördun tagasi ammu kuulatud lugude juurde. Mõned saab välja praakida, et neid enam kunagi kuulata. Teised meeldivad, meeldivad, meeldivad ja jäävad meeldima. Näiteks see lugu.

Pagana kahju on, et mingi aja pärast blogis viidatud lood youtube's kustuvad ja kaovad. Need ei jää enam seinale näha. Paljusid viidatud lugusid ise enam ei mäleta. Samas 20. aasta pärast oleks huvitav uurida, et mis muusika oli sel ajal kuulamisel/nautimisel/läbielamisel. Ilma nende muusikapaladeta (vähemalt minu enda jaoks) ei ole kirjutatu enam päris see. Pole mälestused enam nii mitmemõõtelised. Muusika annab trükimustale juurde meloodia, lõhna, tempo.

Muusikal on võlujõud. Tuleb piisavalt tihti ette, et mõne meloodiaga meenub mõni konkreetne mälestus, juhtum või inimene, mis viimati käis peast läbi 15 aastat tagasi. Näiteks mõni noorpõlveseiklus, kus mõne inimesega veetsin vaid ühe ööpäeva või ühe nädala oma elust. Ja temaga koosoldud hetked seostuvad mõne konkreetse muusikapalaga. Ja kui selline mittemäletamise periood katkeb tolle konkreetse loo kuulmisega, siis pähe tungivad mälestused mõjuvad müstilisena/maagilisena.

***

Muide, viidatud lool on üks omadus, mida lõviosal muusikapaladest pole. Ma suudan seda lugu kuulates visualiseerida end olemas mingis "elupildis". Autoga sõitmas, aias istumas, kevades, sügises, suves ja ka talves. Armastuses, kättemaksus, sõjas, vanaduses. Köögis, pööningul, ahju ees. Silma vaatamas, silmi maha löömas, silmust sõlmimas, luuletust kirjutamas. Lindu silmitsemas, redist närimas, diivanil lebomas. Ja paljudes muudes "elupiltides". Selletõttu on see lugu veel eriti maagiline. Suurel osal lugudel seda võimet pole. Ka paljudel headel lugudel ei ole. Aga võibolla olen ma lihtsalt kehv visualiseerija (mis ei ole just vale).