"Kas sa siin ja praegu usaldad mind?"
"Usaldan"
"Vaata mulle silma ja ütle, kas sa usaldad mind."
Vaikus. Segadus. Usaldan ja ei usalda. Mida vastata? Mida öelda? Usaldan ju küll, aga tegelikult mitte. Püüan teha näo, et jõudsin otsusele ja laveerin: "Lõpuni kohe kindlasti ei usalda."
Vastus paistab teda rahuldavat. Mind ennast ei rahulda. Tean, et ilustan. Tegelikkuses usaldan teda (ja kõiki teisi) ainult olmetasandil. Näen, et olen avameelsust pidanud usalduseks. Kuid seda see ei ole. Usaldus on midagi sügavamat.

Selline tegelikkusele otsa vaatamine raputab mind. Harjumuspärasest pinnapealsusest lahtirebituna tunnen, et olen paljastatud. Olen justkui süüdi, kuigi puudub süüdistus. Tunnen pettumust ja tuju langeb... langeb... langeb kõigest natuke, kuid vajub raskelt nagu raske tõve diagnoos. Kuid see on oluline hetk. Kuldaväärt. Võimalus piiluda reaalsusesse - maskide, pooside, targutuste ja muude kaitsekihtide alla.

Seal all ei paista midagi. Tühjus. Maskide, pooside ja tarkade teeside selgeksõppimise kõrvalt pole osanud iseennast luua. Selline on esimene reaktsioon. Samane reaktsioon nagu on esimene tunne, kui küsida "mida tõeliselt olulist olen oma elus ära teinud". Esmapilgul pole midagi olulist tehtud. Kuid kui lasta end vabaks ning olla vaikselt mõni hetk ilma muretsemata, paanitsemata, plaanitsemata, klammerdumata... siis vaikselt on näha iseenda head sisu ning iseenda häid tegusid. Hakkab parem, palju parem, aga stopp! Ei maksa lasta kõigel sellel heal ja valuvaigistaval end uinutada ja tagasi pinnapealsustesse sikutada. Vastupidi: urgitseda ja uurida iseenda mõtteid, tundeid, kerkivaid küsimusi ebamugavustsoonis - seal on võimalused ja jõuvaru. Niisiis, seiklus algab!*

*-seiklus toimub laupäeval ja pühapäeval ehk juba viie päeva pärast.



Lugu on lihtsalt tänasel päeval kuidagi hästi sobilik (haakub meeleoluga).