Maailm on mind arvanud pagendusse. Tahtsin twitteris üle pika aja vaimukusi klähvida, aga twitter ütleb "ups, we did something wrong" ja teravmeelsus muutus mõttetuseks.
Seejärel tahtsin üht lemmikblogi uurida, aga omanik on selle privaatseks teinud ning minusugune tundmatu anonüümseks jääda sooviv nuusutaja on nüüd ilma ja täiesti rahuldamata. Ka mu teise lemmikblogi omanik on samuti rahutu ja juba mitmendast tema postitusest evib ebakindlat ärevust. Võib täitsa olla, et ta paneb enda maailma lukku ja mul ei jää muud üle, kui ahastuses põrandal väänelda.

Sellistel hetkedel tabab mind skisofreeniline ulm, et äkki mu eeterkeha aegajalt väljub füüsilisest kehast ja reaalteadvusest ning käib inimesi kauge maa tagant ahistamas. Nagu fantoom või nii. Oleks päris hirmus, kui lugupeetud staarblogija joob oma õhtust siidrit ja järsku näeb oma 1998- aasta IBM kuvari tagant põrnitsemas haige-halli fantoomlõusta, mis tõsiste ja himurate silmadega hüpnotiseerib teda Perefoorumisse minema inimeste olmeprobleeme uurima. Või siis hoopis teised twitterikasutajad. See võib olla mõnele pragmaatilisele ja elutargale arvamusliidrile või suisa parteipoliitikule päris hirmus, kui nad avastavad järsku end twitterisse kirjutamas "peaksime rohkem inimestele päriselt mõtlema". Ilmselgelt sunnib sellist patuteksti kirjutama ainult paha vaim ja pendlikeerutajate-punaprofessorite pandud needus. Võibolla olen mina süüdi ja mu eeterkeha on Silver Meikarile käinud öösiti kõrva sosistamas hirmsaid sõnu nagu "räägi edaspidi tõtt", "ära karda isakeste kättemaksu" ja "sinu teod muudaksit maailma päriselt paremaks". Ega ju terve mõistusega inimene tsaarile vastu hakka. Meikaril peab ikka olema lummutis peal. Kui minu eeterkeha on süüdi, siis mul on väga piinlik. Ausõna - ma ei kontrolli enda tegusid astraalmaailmas. Vabandan.

Kuid ilmselgelt ei pea ma muretsema, sest seaduse ees olen ma puhas. Kehastväljumine ning muud metafüüsilised nähtused pole karistusseadustikus reguleeritud, nii et see on sama puhas tegevus kui ämma suvila müügist üle jäänud kilekotiraha.

Muus osas on kõik hästi. Kehakaal on suurenenud ja tänu sellele on kõik füsioloogilised ebasümmeetriad ja sümmeetriad paremini näha. Mõistus on ka vahedam ning meeleolu on vahel isegi kuri. Hakkan saama täiskasvanuks. Varsti võib isegi autojuhiload ära teha, sest meie liikluses on veel liiga vähe vägivaldseid hulle. Samuti olen valmis ühe teatud energiaettevõtte nõukogu töös osalema, sest juba peagi olen valmis tunnistama, et elektrihinnad on veel liiga madalad ning meil on vaja Tallinnasse püstitada kaks miljardit eurot maksva 25 dollarilise 300 meetri kõrgune säästupirn, et turistil oleks kohe selge, milline on maailma kõige parem, rikkam ja targem ühiskond ja partei.

*- tekst on kirjanduslik ja ei esinda ega kritiseeri kellegi poliitilisi vaateid.