Rootsis on troopiline kliima. Põhjamaine versioon muidugi, kuid ilm on siiski soe ja suvine. Õnneks väga palav pole. Mul ei ole kohvritäit särke kaasas, et iga päev vahetada.

Olemine on kodune. Tänaval kuuleb tihti vene- ja saksa keelt. Rootsi keelgi ei kõla võõralt. Vahel tahaks isegi juurde astuda ja uhkelt oma keeleoskust demonstreerida, et "идти оттуда, старушка".

Sel korral on hotell midagi uut. Broneeringus oli juba naljakalt kirjutatud. Ühene tuba, aknaga, hommikusöök. Mõtlesin, et mis kuradi aknaga, aga kui keldrikorrusele suunati ja toad on nagu laevas kajutid, siis mõistsin mulle võimaldatud luksust. Kuigi oleks võinud ka aknata olla. Aken lahti ei käi ning näha on sinine taevas ja selle all hunnik siniseid konteinereid, mis on ehitusmehi täis. Võibolla kalevipojad, kuigi hästi ei usu. Liialt luksuslikud elamiskonteinerid tunduvad, et maarjamaalastele midagi sellist kätte antaks.
Hoolimata kajuti-stiilist on hotellituba korralik. Mööbel ja vannituba on paremad kui mitmed kolme (vbolla isegi nelja) tärnikesega hotellid Läänemere ida- ja lõunakaldal.

Homme ärkan vara. Vaja edasi lennata. Lähen sinna, kuhu Eestist otselendu ei lähe. Ja esimest korda elus on mul kahju, et mul fotokat kaasas ei ole. Sest sinna kuhu lähen võibolla enam kunagi ei lähe.