Elasid kord kaks sõbrannat: Julia Briljantseva ja Alla Supernova. Nad olid beibed. Ja meile meeldis see.

Julia ja Alla armastasid Sinist Lokaali, Olegi musta Volgat, Vana Tallinnat ja saksa tehnot. Nad olid ehtsad beibed. Ja meile meeldis see.

Allale meeldis ka fotograafia. Eriti töötlemata robustne loodusfoto räpastest olengutest paneelikate vahel. Juliale meeldis ka fotograafia, aga veidi teise nurga alt - talle meeldis pildile jääda. Tal oli tõepoolest head fotogeeni. Noorena oli temast avaldatud pilt ka Noorte Hääles. Meile meeldis see pilt. See sai esimese postrina kleebitud kapiukse siseküljele. Teisena lisandus Schwarzeneggeri kleepekas - tead küll, see kranaatidega maskuliinne homokleepekas. Need pildid kujundasid meie elu päris korralikult - meil kujunes kultuurne maitse, mis avas meile ukse ka mitteametlikesse klubidesse. Teate küll, nendesse kolmanda korruse punakate sametkardinatega kõrgete lagedega korteritesse, mida kutsuti peremehe või -naise nime järgi. Meie lemmikkoht oli Lomonossovi pargi lähedal. Käisime seal seitsmekesi päris tihti. Seal suudlesin ma esimest korda Allat. Ja Juliat ka. Ja mulle meeldis see. Neile ka, kuigi nad naersid ja pärast läksid koos ära. See mulle ei meeldinud, aga mul oli raha nagunii otsas ja paha olla.