SuGaR'i jatkuks: see pala ja iseäranis video on minu meelest hulk maad romantilisemat laadi, kui kogu need igatsorti lembelaulud, kus pisaravesi teleekraanilt põrandale voolab. Loomulikult on nood pisarakiskujad enamike inimsoo jaoks liigutavamad. Ja eks mitmed neist minulgi hinge panevad nagu noore hirve jalad värisema.

Aga ma päriselt tahaks teada, et kui evolutsiooniteooria on õige, siis millest see tuleneb, et sellised lood armunutele ja ihkajatele rohkem meelejärele on. Isegi kõvad rokimehed teevad vahel nii pehmeid lugusid, et küünlad sulavad ilma leegita.

Paluks psühholoogilist/psühhiaatrilist selgitust. Sest loogika järgi ei peaks Duran Durani lugu üldse meeldima, aga näe - meeldib.

Niisiis, muusikapsühholoogid, andke mulle Teadmisi! (Või on teadmine patt? :))

---

Ühe öö suhe algas pimedas

Laternate all

Sügistes lehtedes

Tuulesahin, lehekrõbin, silmini sall

Pilkudes särin ja tuli

... ,möödunud aastal