Täna räägime gay-tolerantsusest, homofoobiast ja vihast.

Tere! Mina olen Heiki ja ma olen tolerantne gay’de suhtes. Ma ei tunne end indiviidi ega rahvusena homoseksuaalsusest ohustatuna. Ma ei tunne end ei hetero- ega homoseksuaalsete meeste seltskonnas ebamugavalt, sest ma olen heteroseksuaalne mees, nii et ma ei muretse seepärast, et mõni mees mulle külge lööb. On tulnud ette :) Ma tunnen iseennast ning oskan ja suudan seada piire nii endale kui ka teistele minu suhtes.

Samas on homo-teema ka minu jaoks ebamugav, sest sellega on seotud nii palju irratsionaalset viha, et hakkab hirm. Ja hirm on nakkav. Tajusin seda siis, kui keegi tegi Facebookis üleskutse heterotele, et nad julgeksid oma gay-sõbralikkust avalikult tunnistada. Esimene emotsioon oli, et „oh, jah see on õige; ma pean seda tegema.“ Peale esimeste sõnade kirjutamist hakkas hirm. Tärkas alalhoiuinstinkt, mis käskis ellujäämiseks anda alla, loobuda, salata. Ja nüüd on seepärast häbi. Sest just see alalhoiuinstinkt ja hirm sundis okupatsiooni ajal enda nahka päästma ning kedagi teist patust või patuta isikut üles andma. See sama hirm sundis oma naabritele ja sugulastele nuga selga lööma. Olgugi, et ka ise ei oldud valitsema režiimiga rahul.

Niisiis olen ma reetnud inimlikkuse, sallivuse ja parema maailma. Mul on häbi, et olen nii nõrk ja selgrootu. Ma isegi ei julge seda postitust teha oma avalikus blogis, sest märk jääb külge.

Mis juhtub märgistatud inimestega? Lüüakse risti! Algab enamuse vägivald vähemuse suhtes. Sallimatus, äestamine. Erinevus nikastab muidu mõistlike inimeste meeled ning asutakse tuleriitasid ehitama.

Mu kaine mõistus küsib: MILLEKS? Mida halba on gay’d teinud? Mis ohtu nad endast kujutavad? Mis on siis maailmas parem, kui gay’d on kappi surutud?

Mina vastust ei tea. Ütle Sina mulle!

Ühte aga tean ma kohe kindlasti - ühtegi ratsionaalset põhjendust pole ma kuulnud, mis gay'd avalikkusest kuhugi kappi tõrjuda.

Muidugi on alati võimalik religiooni, eetika ja traditsioonide olulisust rõhutada. Muidugi võib, aga kas see on tõde? Ma tean religioosseid inimesi päris suurel hulgal ning need sõnades kõige usklikumad on sageli pühasõnast nii pimestatud, et nad ei näe usu mõtet. Eriti "kristlikud" on need, kes pühasõna nime all on nõus ise kõige jäledamat pattu tegema - ligimese verd valama. Ja just seepärast, et keegi on veidi erinev. Aga see selleks, las nad põlevad iseenda loodud põrgus.

Mulle meenub kui kord kahe kristlasega rääkisime sallivusest, ning kuis siis naiskristlane läks homodest rääkides täiesti põlema. Pigistas rusikad kokku ja silmad muutusid mustaks. Ma ei ole kunagi enne ega ka pärast näinud, et ühes inimeses pulbitseks selline viha. See oli veider, hirmutav ja omal moel ka lõbustav samaaegselt. Kurb on see, et muidu rääkisid mõlemad väga mõistlikku juttu. Väga mõistlikku. Niisiis erinevus nikastab ;)

See video on omamoodi väga esteetiline. Ilus. Natuke teravmeelne. Pole aru saanud veel, kas tegemist on äärmiselt rafineeritud pilaga või tõeliselt intelligentse ja esteetilise kondoomireklaamiga.

Mis mulle kõige rohkem mõjus selles videos on see nn "käsk" mitte valetada. Tõepoolest, milleks valetada endale või teistele, et homoseksuaalsust pole olemas? See oli, on ja jääb. Milleks maalida endale tonti, kus seda pole? Erinevus nikastab, mis muud.

PS. See Erinevus Nikastab nimetus on ka ohtlik. Seda võib tõlgendada väga vääralt. Saab kleepida külge normist erinevatele, et "sina oled erinev, sina oled seepärast nikastanud". Minu mõte (olgu see otse välja öeldud) on, et sallivuse-sallimatuse teemal nikastavad inimesed ratsionaalset mõtlemist huvitavalt palju. See on ohtlik. Ja kui selline anomaalne vihakäitumine on inimkonnale loomuomane, siis see on inimsoole ja rahvusele palju, palju, palju ohtlikum kui vähemuste olemasolu.

Aitäh lugemast. Palun mõelda kaasa. Ratsionaalselt, emotsioonideta.