Kui kronoloogiline vanus peaks inimese olemuse määrama, siis oma olemuse järgi võiksin olla alles 21. Poisike.

Vahel aga vastupidi, 42+.

Viimastel nädalatel raudselt 21. Tööd ei viitsi teha, ambitsiooniks on elunautlemine mitte karjäär või koduomaniku staatus. Tõsised teemad ajavad hirmu nahka. Lolli nalja armastan teha. Ja edvistada nagu noor koer. Taramm-taraa!

Täna öösel nägin häirivat unenägu. Mu uuem elu, millega olen rahul, külastas mu eelnevat elu, mis ei olnud just ilus ja idülliline. Vana elu hakkas uut väsitama (loe: tüütama) ning ma ärritusin ja tõukasin üht vana elu esindajat nõnda, et too kukkus pähe korraliku augu. Verd lahmas ja mu süütunne oli suur. Uus elu ei mallanud oodata ja lasi jalga. Jäin pettunult hädalise juurde abi pakkuma ja professionaalset abi ootama.

Kui seda lugu analüüsida, siis võib järeldada, et olen kuskil teinud vea, mis ei vii mind vana elu parimate palade juurde, vaid just ebameeldivamate nüansside juurde. See ei saagi lõppeda muud moodi kui probleemidega. Verega. Pettumusega. Süütundega. Võimalik, et olen süllekukkunud heaolu hakanud taas väärtarvitama ning lugu annab mulle mõista, et "pastoi brat" - võta sulle antud võimalusi suure vastutustundega. Olen seda äratundmist tundnud ka varem, aga ikkagi ei tule see vigadest õppimine hästi välja. Mingi ürgtung oma elu lörtsida on sees. Pole veel suureks kasvanud? Või tuleb see sellest, millest twitteris üks tarkur säutsus: "20 aastat õpetatakse, et suvi on vaba; pärast on koleraske ümber harjuda."? Või tuleb see sellest, et minus on mingi kriis? Pöörduvad ju kriisis inimesed tagasi oma juurte juurde, mis minu puhul tähendab just seda 21. aastaseks poisikeseks olemist, kes hoidub kohustustest ning naudib pigem vabadusi.