Täna mul oli telefonivestlus härraga, kes oli leiutanud jalgratta. Ja kuna ma tema ideed ei toetanud, siis ta oli ärritunud ning püüdis mind väga agressiivselt veenda jalgratta vajalikkuses.

 

Mõistan, et jalgratas iseenesest oli ilus. Ainult, et ei ole mõtet toetada jalgratast, mis mul kuuris nagunii seisab. Kuid kuna tegemist on keskmisest tuntuma inseneriga, siis võtsin ettevaatliku positsiooni ning püüan veelkord mõelda, kas ma ehk seekord ise pole eksinud. Hetkel tundub, et ei ole.

 

Aga tegemist on olulise õppetunniga. et kui jalgratas leiutada, siis vähemalt uudsete porilaudadega. Pelgalt etiketi vahetus ei ole mõttekas. Ning kui insener pöördub, siis tuleb ta elegantselt seenele saata või põhjendada fakti ja teaduspõhiselt, et jalgratas on juba olemas. Viga on laveerida ning kiita ja seejärel möönda, et ikkagi ei ole asi teostatav. Selle vea ma tegin ning nüüd pean oma väärtuslikku aega hakkama ümber jagama, et uuesti talle vastata eitavalt.

 

Aga inseneri kiituseks peab ütlema, et järjekindlus viib sihile ning ennast peab kiitma. Muidu ei saavuta midagi. Pean seda millalgi proovima…