Eile käisime kinos vaatamas filmi „Georg“, mis jutustas Georg Otsa eluloo. Lühidalt. Georg laulis ulmeliselt hästi. Ja kunst ja elu on ilusad, tuli taaskord tunnistada.

 

Paraku olen kogenud ja filmist tajusin, et ilu ja kunst tekitavad hingevalu. Sellist õõnestavat sentimentaalsust, mis vanad inimesed nutma paneb. Ning muudki.

 

Sellel muul (loe: meel; meelel.) on kalduvus inimeste üle valitseda. Õigemini inimestel on kalduvus lasta enda üle valitseda. Ja kui ilu ja elu muutub rõhuvaks, siis võib see rivist välja viia. Emotsionaalselt. Ja isegi pikaajaliselt. Ning see võib kahjulikus osutuda. Mitmelgi moel.

 

Et kahju vältida ning kasu kogeda peab ise ilu ja elu üle valitsema. Oskama hoida kontrolli olukordade ja iseenda üle. Mis ei tähenda despootlikku ja jäika kinnistumist käitumisse ja mõtetesse, vaid hoopistükis maailma ja iseenese tõepärast hindamist.

 

Georg on film mehest, kes teatud määral haaras kontrolli maailma üle. Lava ja avaliku elu üle. Kuid kontrolli saavutamine eraelus ei läinud nii libedalt. Samuti iseenese üle kontrolli saavutamine tundus küsitav. Ma isegi arvan, et lõppude lõpuks kontrollis maailm ja avalikkus Georgi rohkem, kui ta ise tunnistas… aga NKVD-st tundus ta üle olevat J