mulle tundub, et olen ajapikku asjadest hakanud paremini aru saama. Aga ka seda, et mu teadmistepuu on alles väetikene. Rõõmustav on muidugi see, et ruumi on kuhu kasvada. Ebamugavust tekitab asjaolu, et kuigi tunnen end rumalana näitavad väga paljud teised end minu meelest veel rumalamatena, kuid samas arvavad, et neil on õigus ning et nad kiirgavad tarkust ning teadmisi. Ja ma ei saa neile öelda, et nende jutt on tühine, sest ma pole piisavalt tark, et osata seda täiendada või ümberlükata. Mina oskan ka vaid targutada.

Teine häiriv asjaolu on muidugi see, et ma näen ühte asja mitmes valguses. Nii näen ma, et on olemas mitmeid tõdesid. Ja nii hakkab häirima see, et päris tõde ma ei tea. ja kes vastust ei tea, see on rumal. Nii õpetati meid koolis 

ja kuna koolis õpetati, et on olemas kindlad vastused kindlatele küsimustele, siis enamik ehk arvabki, et on olemas vaid konstantne tõde - Minu tõde. Ju siis sellest egotsentrilisest targutamisest sünnivadki ideoloogiad ja ideoloogilised konfliktid.

Kui õpilased said juba küpsemaks, siis hakkasime kirjutama arutlevas stiilis kirjandeid. Osadele oli see raske. Mulle mitte. Oma arengule vastavalt kirjutasin ma õpetajate sõnul päris pädevaid lookesi. Tagantjärele neid lugedes ma muidugi muigan, et küll olid naiivsed ja puised lookesed. Ausalt öeldes ma loen samasuguse üleolevusega ka oma ülikooli esimeste kursuste esseesid. Kas on see üleolev muie mul ka tänaste mõtete lugedes suus aasta, paari pärast...

Tuhka eile mainis, et ta luges mu blogi. Olin sunnitud talle vastama, et ta ilmselt on üks vähestest, kes on sellest oopusest osa saanud. Meeldiv oli muidugi see, et ta leidis mõned mõtted olevat asised. Kuigi vaieldavad. Aga palun - vaielgem. Tõdesid on ju mitu  Nüüd meenus mulle, et Sügisballi kohta on essee kirjutamata.