Vaatasime perega Sügisballi. Tüüpiline depressiivne Eesti film. Tüüpiline eestlasena nautisin seda depressiivsust. Pärast jalutasime koju ja mu hinges oli meeldiv soome-ugri äng.

Tegevuskeskkond oli valdavalt Lasnamägi. Minu meelest hea keskkond sümboliseerimaks eesti inimeste hingeelu: väärtushinnangud pole mitte kujunenud, vaid konstrueeritud range plaani järgi nagu Mikrorajooni põhistruktuur. Kaugelt vaadates on moraal puhas ning vooruslik nagu kriitvalge paneelmaja. Lähemale tulles torkab silma hingemustus nagu roojane maapinnas, mis on kui läbisuitsetatud nahk ja kopsud, kui alkoholist läbi imbunud maks. Ehk siis: eestimaalased pole loomulikult kasvanud, vaid konstrueeritud. Väikesed automatiseeritud masinad (tsitaat filmist: sa oled masin (oli vist?)), kellel puudub iseenda jaoks sobilik sisu. Soft on vale. Ning kui soft on vale, siis on hardware'ga ka rahulolematus. Jukule Linuxit ei installi. Vist. Ja nii me dieedime, treenime ja peedime oma keha ja vaimu. Kuid, sa ole Sina ise 

Olen eelnevalt pisut kirjutanud edukultusest. Mis ma edukultuse kohta käiva jutuga tahtsin öelda, on see, et inimesed olles rahulolematud iseendaga võtavad üle mõtlematult mingeid malle (elustiil, ideaal), mis neile tunduvad õnnelikuks tegevad, kuid ei ole seda. Sellesinast ideaali taotledes ei mõelda kahjuks sellele, mida ise soovitakse – mis on inimese iseenda tegelik vajadus. Ka sügisballis ilmnesid samasugused sisemised konfliktid. Näiteks Mirtel Pohla mängitud karakter – lahkus oma armastatu juurest teise juurde ning pärast avaldas motivatsiooni: „ma tahtsin olla õnnlik.“ Kuid aset leidis läbikukkumine. Sest et tema õnnelikkus oli tegelikult muus. Filmist see ei selgunud. Teistel karakteritel olid sarnased „probleemid“.

Filmi kõige elutervem kuju oli minu meelest Ulfsaki mängitud disainer. Tüüp loobus sõpradest, sest nood ei austanud teda nii nagu tema oli. Talle meeldiski Lasnamägi. Ja ta oli tüdinud oma naisest. Tema ihkas loomulikkust! Muidugi oli ta samuti depressiivne tüüp, kuid siiski. Tema nautis seda omal moel.

Vastandlik tüüp oli Tauraite mängitud tšikk. Tüüpiline sotsiaal-prost, kes imeb nagu kaan teiste materiaalseid ja emotsionaalseid ressursse. Kes ekspluateerib elamispinda, külmkappi ning rahakotti. Tekitab virinaga stressi ning väänleb vaevades, et klantsajakirjanduses eksponeeritud elu on kättesaamatu. Tema ei armasta Lasnamäed. Tema armastab läikivat paberit.

Kuid kordki oli ta õnnelik. Pärast šveitseriga keppi (tagatoas käis kepp nagu koduõlu. P. Oja) ja hommikusi praemune. Avastades emotsionaalse naudingu järel elu tegelikkuse; et prints valgel hobusel on mingi kerjus, loobus ta romantismist ning klammerdus elitaristlikku materialismi. Ise oli kerjus.

 

Tolk oli ka sümpaatne kuju. Usun, et enamus Eesti mehi on suutelised temaga end samastama. Sest enamus Eesti mehi tunnevad end armastusest ilmajäetuna. Ebaküpsetena klammerduvad omanditundesse ning alkoholismi. Peksavad naist, ning ei usalda vastassugupoolt. („Kas sa usud, et armastan sind“; Tolk vastu „Ei usu.“) Tolk oli intellektuaalne rullnokk. Võtkem intellektuaalne ära ja üllatus-üllatus, alles jääb rullnokk. Eesti mees on rullnokk. Ja miks? Sest Eesti mees ei oska armastada. Ei naist, ei lapsi, ei iseennast. Ja vääribki sarnast karistust nagu kuulus dramaturg suhtekomöödiate looja R.E. Tamm esituses filmi lõpus teenis. Üks korralik keretäis!

Agressiivsus on inimlikus mõttes vastik. Arengulises mõttes, hmm, vajalik. Pedagoogilises mõttes. Lugesin just hiljuti, et teatavas arengufaasis inimesed ei ole suutelised iseseisvalt tegutsema. Ning vajavad suunamist. Kuid kuna egotsentriline targutamine ning võlts-enesekindlus domineerivad, siis juhendamist ei sallita. Suunamist ignoreeritakse. Nii ei jäägi muud üle, kui pedagoogilises mõttes piitsa kasutada. Sellest on ka mitmed kodumaised pedagoogid aru saanud. Ka Wikmanni poistes ja Kevades oli piits omal kohal. Ning eetilisus ja haritus õitses kui kirsipuu Jaapani kevades.