Mu pea on pinges. Tunnen, kuidas nii vasemal kui paremal pool pigistab. On kergelt valus, kuid otsaees laubal tunnen kuidas toimub vabanemine. Lauba keskkohal läheb nahk pehmeks. Tunnen sinna soojust liikumas, kergelt kõdi. See kõditunne jookseb läbi mu keha varvasteni ja tagasi. Ma ei karda, lõdvestun. Tunnen vajutust kahe silma vahel laubal. Justkui pöidlaga pandaks mulle tempel, mis märgistab mu igaveseks ära. Pinge suureneb, keha läheb soojemaks, silme ees värvub kõik valgeks. Järsku tunnen kukkumist ja vabanemist. Näen oma meeltes jooksmas tuhandeid värve ja voolavaid mustreid. Igaühe kaoses on kindel kord. Kõik lõhustub ja samas loob uut. Olen pealtnägija evolutsiooni kõige keevaimas katlas. Olen muutunud nii väikeseks, et saan olla kõige suurema tunnistajaks. Tunnen, et olen üks kõige nähtava ja tajutavaga. Tunnen, et kõik tajutav ja nähtav on üks minuga. Mina olen kõik, ja kõik, see on mina. Vahet ei ole. Osalen iseenda loomises. Olengi loomine. Olen evolutsioon. Olen energia. Igavesti muutudes jään alatiseks samaks.