Olen lugenud mitmete edukate äritegelaste arvamusi, et Eesti inimesed suhtuvad neisse põhjendamatu põlgusega. Nad hääletavad jalgadega võttes kaasa kogutud vara. Mehed-vennad, kes on süüdi? Ebaeetilised ärikad või inimesed, kellele on aastaid makstud väiksemat palka kui nad väärinuks ja neile saanuks maksta? Usalduse saavutamine võtab dekaadi, usalduse kaotamine päeva. Kus on Eesti ärimehed teinud vea, et usaldus on kaotatud? Nõustun, et paljud kannatavad väheste pärast, kuid riske tuleb igal ühel arvestada.



Osa riske tuleb muidugi ühiskonnal enda kanda võtta. Mis kasu riigist olekski, kui makse kogutaks vaid trooni ja tõlla kuldamiseks. Kuid ilma maksudeta ei taga riik eriti hästi ka ettevõtjatele kaitset. Näiteks teiste ettevõtjate eest, kes alatute võtetega konkurentide kumme susistavad. Äkki vaataks makse investeeringuna riskide maandamisel? Või veelgi parem, vaatame makse tehinguna – me ostame maksude eest õiguseid ja teenuseid. Peenes restoranis parem teenindus.



Pöördudes tagasi raiskamise ja usaldusväärsuse juurde. Kuidas suhtuda sellesse, et töötajatele palga maksmist ja heade tingimuste loomist vaadatakse mitte tehinguna, vaid kulu ja raiskamisena? On ju tegemist tehinguga – töö vastu palk. Kas tehingud peavad olema õiglased ja kasulikud mõlemale poolele? Jah, vist peaks. Või vaatleme seda siiski spekulandi kissis silmadega ja mööname, et hea äri seisnebki teisel naha üle kõrvade tõmbamises? Olgu, lähtume siis positsioonist, kel jõud sel õigus. Miks siis algab hädaldamine, kui teine pool turgu korrastab ning suurendab oma jõudu. Näiteks ametiühingut moodustades, mis mõjutab töö hinda, mis arvestab ökonoomika põhireegleid. Õiglane.



Algab hädaldamise vaatus kaks – suur palk ei võimalda investeerida äri laiendamiseks ja innovatsiooniks. Ma olen kindel, et enamus nendest, kes nii väidavad, ei ole mõelnudki oma äri arendamise peale ning suure osa nende äriplaanist moodustab madala palga maksmine. Huvitav, kas nii väitjad on tulnud selle peale, et ettevõttes sees dialoogi arendada – rääkida töötajatele, et plaanid on meil sellised, võiduvõimalus on olemas, tänases seisus palk on selline, edukalt töötades prognoosime teile pakkuda taolist tõusu. Kui paljudes ettevõtetes toimub midagi sellist? Uurigem. Kes pole kasutanud töötajate informeerimist ja dialoogi, ehk proovite. Täna pole kaotada midagi, on ainult võita.



Eelnevat ümber sõnastades – hakkaks kasu andvaid kulusid vaatama investeeringu, mitte raiskamisena. Inimesi ja riiki ebaõiglaselt suhtudes peegeldab raiskamine ka ettevõtjale tagasi. Kõik algab suhtumisest, seepärast ootaks majanduse restardi asemel re-installeerimist. Muudame mõtteviisi ja muudame maailma!