P. tunnistas mind normaalsuse mõttes puudeliseks: "Heiki, sa oled kummaline mees." Tuleb tunnistada, onõigus tal nii vastasingi, et vahel hakkab endal ka hirm.

Eks ta ole. Normaalsuse piirid on suhteliselt piiratud, ebanormaalsuse piirid kosmiliselt mõõtmatud. Naljakas on mõelda, kuidas ma aegajalt teiste elu hindan kui tühist ja kasutut. Ometi on nende elukvaliteet stabiilselt lahedam kui mul. Valikute küsimus. Ja ehk ma olen uhke, ehk ma olen kade, ehk mul iseendast lihtsalt on nii hale.

Eile ma pidin piinlikkusega tunnistama, et ma ei oska jätkuvalt telefoniga rääkida. Olgugi, et mobiilseade juba aastast 2000 mul taskus kiirgab. Lihtsalt ei meeldi läbi telefoni suhelda. Ebamugav on ja lobisemise peale annet ei ole. Kas selle kohta on ka mingit diagnoosi, hääd psühholoogiatargad?

Aga "smalltalk" ja loba kuuluvad normaalsuse juurde, see ongi tsiviliseeritus ja kõrgeim arengutase. Ka teadusringkondades on oma loba. Sama kõikides sfäärides. Aga noh, mulle ei meeldi, kuigi ma püüan. Kummaline mees noh.

Teravmeelitsemises ma olen siiski päris kõva käsi. Samas on see pelgalt küünilisus ja mäng. Võibolla ongi see minu viis, stiil ja normaalsus?