Lugesin teistkordselt läbi Bernard Beckett'i "Loomine". Hea lühike jutt. Tegemist ulmekirjanduse alla liigitatava teosega, kuid võib-olla on tegemist isegi filosoofilise, täpsemalt moraalifilosoofilise arutlusega. Raamat lahkab tehisintelligentsi olemust ja piire. Näiteks autori väljendatuna on tehisintelligents ratsionaalselt ning julmalt kalkuleeriv, isegi kui see samal ajal äärmiselt inimlikult käitub. Samuti on toodud sisse tavapärane eetiline küsimus - kas tehisintelligents suudab tappa, on see inimesele ohtlik. Antud käsitluses on see programmeeritud mitte tapma, kuid see jõuab selleni. Huvitaval kombel läbi selle, et inimene ise seda palub.

Eraldi intrigeeriv teema on aga see, vähemalt mulle jäi lugedes mulje, et tehisintelligentsi saab programmeerida moel, et see end ise inimesena-olendina-inimolendina identifitseerib, sealjuures eristades selgelt tehisintelligentsi inimolenditest. Seega on võimalik (teoreetiliselt) olukord, kus tehisintelligents peab ennast inimeseks, omistab läbi selle teatud inimlikud väärtushinnangud (nö moraalikoodeksi) ning inimlikud nõrkused (kõhklused, ebakindluse, häbi jms) ning inimlikud upsakused (uhkus, ebaküps eneseteadlikkus, ambitsioon), mille läbi seab ennast teisest tehisintelligentsist kõrgemale, sest ta on inimene, kes:
a. on väärtus omaette, sest kujunenud läbi evolutsiooni; on nö Looja või Looduse ideaalne produkt, loomariigi kroon, looduse kroon;
b. on tehisintelligentsi loonud ning seeläbi on Looja, tehisintelligentsi eellane, lapsevanem ning seega esimene ning ülevam.
Minu meelest sisaldub sellises konstruktsioonis torge inimeste ja inimkonna pihta. Kui tehisintelligents peaks jäljendama ideaalset inimest või vähemalt keskmist inimest, siis on autor omistanud ideaalile või keskmisele inimesele rida omadusi, mida on raske pidada ratsionaalseteks ning mõnes mõttes ka raske pidada humaanseteks. Pigem joonistub välja inimese ebatäius, teatav tühisus. Võimalik, et siinkohal vallandub minu subjektiivne pessimistm, et seda niiviisi näen. Mul ongi raske tõsiselt võtta inimest, kes peab end looduse krooniks. Inimene, kes reostab loodust, kes reostab inimsuhteid, kes reostab oma subjektiivsete arvamustega teadust ja teadmist, isegi poliitikat ning sotsiaalmeediat, selline inimene ei ole looduse kroon, vaid ebatäiuslik pallast, kes saab nautida eelkäijate vilju ning ilma suuremate pingutusteta lihtsalt kulgeda läbi elu. (Olgem ausad, keskmine lääne inimene ei pea suurt sittagi pingutama, et üpris mõnusalt läbi elu minna, kurtku oma rasket elu palju tahes.)

Mis aga eristab inimintelligentsi ning tehisintelligentsi? Tegelikult mitte palju. Järele mõeldes on inimene üllatavalt sarnane robotile. Inimene on programmeeritav ning programmeeritud. On alateadvus (taustarakendused, töötavad automaatselt ilma et inimene ise neid teadvustaks, näiteks erinevad harjumused, sõltuvused, mitmed mõtted ja uskumused) ning on teadvus (see, millele tähelepanu on lülitatud - tööülesannete või eluülesannete lahendamine, poes ostude tegemine jms). Inimese tavaline käitumis- ja suhtlemisviis on üllatavalt tihti automaatne, see ei varieeru väga palju. Sarnastes olukordades inimesed reeglina kordavad sarnaseid käitumismustreid (näiteks klassikokkutulekutel rakendub kooliaegne suhtlusstiil, samad naljad, samad suhtlemismustrid, isegi vanad armastused rakenduvad aegajalt vähemalt üheks ööks). Sarnased olukorrad vallanduvad vanu harjumuspäraseid hirme (isegi kui reaalset ohtu ei ole, taustsüsteem on sarnane). Sotsiaalsed süsteemid (sh pere, kool, meedia) programmeerivad teatud ühetaolisust, et tagada oluliste süsteemide stabiilsus ja järjepidevus (peresüsteemid, ühiskond kui süsteem, tööturg kui süsteem) ning seega individuaalsusele väga kohta ei jäägi. Sestap võib üksi olemine, teistsugune olemine olla paras väljakutse, millega osad inimesed ei tulegi toime. Sestap võib iseendasse vaatamine olla nii hirmutav, et ärevuse vaigistamiseks lülitatakse tähelepanu automaatselt mujale - televiisorisse, sotsiaalmeediasse, raamatusse, söömisse, alkoholismi, mängudesse, abielutülidesse, lastekasvatamisse, kaitseliitu, heegeldamisse, isegi poliitikasse. Eskapism on tähelepanu väljalüitamine, ärevuse maandamine. Põgenemine. Eskapism on alateadlik, automaatne režiim. Kusjuures see on isegi keerukam ja mitmekihilisem. Näiteks religioossus, esoteerika ning mõnes mõttes teatud tasemel psühhoteraapia/psühhiaatria on sarnane eskapism, sest läbi nende tähelepanu suunatakse ärevuse tekitajalt mujale. Seega sunnitakse peale automaatrežiim. Nii et kõike seda kokku võttes julgen väita, et inimteadvus koosneb konstruktsioonidest, programmijuppidest, on paljuski automaatne ning individuaalsusele reaalselt väga palju ruumi pole. Inimene on robot. Bioloogiline robot.

Iroonia: selle blogi postituste lõpus on lahter, mida näeb vaid kirjutaja. Selline kontrolllahter, kuhu tuleb linnuke panna. Seal on tekst: "Ma ei ole robot". Ma ei ole robot, kuid ma tean, et on mitmeid olukordi, mille puhul ma käitun automaatselt, robotlikult. Ma ei erine keskmisest inimesest. Võib-olla siiski selles osas, et ma ei sea end esikohale. Kuigi võiks. Sest miks peaksin ma olema kehvem nendest, kelle robotlikkus on domineerivam kui minul. Inimesena ei pea ma roboteid endast paremaks pidama. Olen ju Looja produkt ja seega esimene ning parem :)