Vaata seda videot (inglise keeles). Küsimus "kelleks sa tahad saada suureks saades" on väga hea küsimus. Ma ei oskaks sellele kohe vastata.



Olen viimasel paaril aastal aru saanud, et unistused on väärt käivitajad ja motivaatorid. Ainult et elu ei ole nii lihtne, et unistus tuleb ja kõik liigub selle täitumise suunas. Esmalt on vaja põhilised väärtused korda saada. Vähemalt minu puhul. Küllap on inimesi, kel on nii tugev enesedistsipliin ning enesemotiveerimise võime, et põhiasjad võivad kõrvale jääda. Kuid ma olen teistmoodi. Või on hoopis asi selles, et minu unistused on teistmoodi. Mittemateriaalsed. Küllap olen lihtne inimene ja unistan sellest, millest kõige rohkem puudus on. Ning minu elus on pidevalt mittemateriaalsete väärtuste defitsiit. Kvaliteetsete inimsuhete defitsiit. Seepärast küsimuse puhul "mis on su unistus", tuleb mulle ikka ja jälle pähe mõte, et ma soovin, et mul oleks kellegiga ühised unistused.

Kuid, kelleks ma tahaks saada suureks saades? Kummalised mõtted tulevad pähe:
õpetaja, laulja, filminäitleja, pitsameister, laevakapten, farmer. Samas need ei ole reaalsed unistused, pigem ikka sellised romantilised tujud ning mõtted sellest, mida mulle meeldiks teha. Tegelikult meeldikski. Mulle meeldiks väga laulda, aga ma ei oska. Pole õppinud, ei oska. On öeldud, et mu laulmine on väga kole. Kuigi peale kolmandat õlut pidi juba laulmise moodi olema. Kuid see selleks. Kui ma eelloetletust midagi valima peaksin, siis ilmselt õpetaja on kõige reaalsem. Mulle tegelikult meeldivad mitmed tegevused, mis õpetamisega seotud on. Jutustamine, juhendamine, kuulamine, innustumine, probleemide lahendamine. Ning kindlasti nägemine, kuidas noored kasvavad, küpsevad, saavad kogemusi, nii valusaid kui rõõmustavaid. Seda tööd võiks teha. Aga mitte praegu. Praegu on tegelikult ka huvitav ning õpetlik aeg. Ning ma naudin seda perioodi oma tööelus. Just väljakutsete tõttu - õpin olulisi asju.

Kui püstitada teine küsimus - mida ma kahetsen, et olen pooleli jätnud, siis hetkel mõtlen tihti sellele, et võinuks keskkooli lõpetamise järel aktiivselt sportimist jätkata. Läks nagu läks, teatud määral on see õnneks taastatav. Kuid sellisel tasemel sportimine pole paraku siiski kuidagi võimalik - olla kahekümnendates aastates väga heas vormis, olla eesti tipptasemel sportlane oma alal. See potentsiaal oli olemas ning väga lähedal. Kuid kahjuks jah, tol kriitilisel ajal läksid mõned asjad korraga väga pekki ning ka kõik hea lagunes käest. Taganjärgi vaadates - ise süüdi :) Seda mõistes on õnneks lihtsam ise muutusi saavutada, ennast ja oma elu parandada/tervendada. Leida unistused ning inimesed, kellega koos unistada.