----

Kuivõrd erinevad saavad inimesed olla. Sõnades, mõtetes, tegudes. Mulle öeldi eile "ära võta südamesse" lohutuseks arusaamatuse tõttu. Õppinud inimese sõnad. Tavapärane oleks "ära solvu" või "juhtub ikka". Kuidas selline sõnum mõjus? Väga heasti mõjus. Sest et - ei peagi ju südamesse võtma ja koormat kaasa vedama. Kohe hea kerge oli. Ning austus inimese vastu kasvas jõudsalt. Uudishimu ka, et kes ta päriselt selline on. Ei kohta tihti inimesi, kes nii elutarga mulje jätavad. Tahaks temast rohkem teada ja kohe! Tahan nagu laps tahab seda mida laps tahab - jonni ja jõuga! Kontrollimatu omamissoov :)

Tarkade inimeste puhul muidugi kehtib sama nagu kuulsate puhul. Nende tähelepanu sikutatakse pidevalt siia-sinna paljude kümnete-sadade-tuhandete inimeste poolt ning ei saa rahus elada. Tähelepanu sikutavad peamiselt inimesed, kes tarbivad kuulsa ja/või targa inimese tähelepanu. Too aga ei saa sellest suhtest midagi kasulikku. Nii et ma isegi pelgan, et peaks jääma tagasihoidlikuks ning väikeste annuste kaupa tutvust kasutama. Samas, eelkõike ma ise pean iseenda eest hoolitsema. Nii et võiks ju tarbida mulle vajalikus mahus seda tutvust. Tark inime peaks ise oskama piiri tõmmata ning julgema öelda, et stopp. Nii et usaldagem sisetunnet.

PS. Ervin Abeli ja Mart Pärna laulust. Leidsin juhuslikult, kuigi ilmselt olen varem kuulnud. Meeldib eriti see koht: "see pole pilt, see on raam. Veel pole kodu, on tuba." Kuidagi mõjub kõditavalt. Selline alguse ootusärevus, lootusrikkus, "veel on kõik ees"-optimism. Ja mõjubki kõditavalt. Isegi lõbustav omal moel. Pean silmas, et minus tekkiv kõditunne on lõbustav.