Räägitakse, et talvel soojaamaa reisilt tagasi tulles on see päikeseline ja hea tunne sinuga maksimaalselt 3 päeva. Edasi pidi olema nii nagu enne - hall, tuim ja masendav.
Minu teine päev ähvardab, et homme õhtuks ongi puhkuse eelne seisund tagasi ning elu hakkab sütitavate väljakutsete asemel taaskord koosnema probleemidest. Pisikestest vastikutest mikroprobleemidest, millega keegi teine ei tegele, aga mis on vaja ära klaarida. Delegeerida ka ei saa, sest a. ma ei oska enamasti kohe öelda mida teha vaja on ning selleks ajaks kui selgunud on mis vaja teha on, siis on see lihtsam ise ära teha kui delegeerima hakata; b. teistel puuduvad vastavad virtuaalsed õigused vajalikesse kohtadesse ligipääsemiseks, ning c. vahel (loe: tihti) tuleb probleem ringiga tagasi ning tuleb ikka ise käed külge panna.

Kui selliseid mikroprobleeme on palju, siis pole energiat tegeleda suuremate teemadega. Jah, tean küll, see on tupik ja asi on halb ning pole midagi parata, tuleb oma kolleegidele võlujõuga erinevad oskused ajusse süstida. Siis edasi on lihtsam, rõõmsam ja vikerkaarsem.

A tegelt pole asi üldse nii hull. Teised teevad teisi asju. Tegelevad teiste mikroprobleemidega. Mõned rohkem, teised vähem, kolmandad keskmiselt.

Maailm on muutunud digitaalseks ning vahel on digitaalsed probleemid niivõrd spetsiifilised, et vajavad spetsialisti. Või süvenemist (Google aitab, youtube aitab, tuttav kaugel Tallinnas aitab telefoni teel) kuid see neelab aega. Neetult palju. Sest kui kahel järjestikusel päeval on vaja ühe pisikese asja klaarimiseks mõlemal päeval 2 tundi investeerida, siis seda on palju.

Õige küll, probleemilahendamine teeb meistriks ning järgmine kord lihtsam. Kuid kui järgmist korda ei tule, siis olen omandanud kasutu oskuse ja saanud vähekasuliku kogemuse.

Positiivne on see, et võin tulevastel töövestlustel öelda: olen oskuslik probleemilahendaja - kui vajate mikromanageerimise päkapikku, siis palgake mind ning kasvatan endale habeme ning panen ninarõnga.