Me siin üksnädal mõlgutasime kursaõega mõtteid, et vähemalt tal ja mul on hinges ikka väike nats peidus. Et tema ja minu jaoks on Eesti ikka kõige lemmikum koht elamiseks ja olemiseks. Päike, heinamaa, laisad jõed ning kuusemets. Mõnus on rääkida eesti keeles ning suhelda eestlastega. Isegi lollakas eestlane on imekallis, kui temaga saab kusagil kaugel maal üle mitme nädala emakeeles jutelda.

Kuid enamgi veel. Nägin netis üht videot kus prantslased ühes oma väikeses Prantsuse linnas korraldasid rongkäigu, et anda sisserännanutele teada, et Prantsusmaa on prantslaste kodu ning see ei sobi, et tullakse nende juurde elama ning nõutakse kohalike tavade murdmist sisserändajate kasuks. Mul oli nende prantslaste üle hea meel. Ma pigem küll leian, et igal inimesel on õigus oma keelele ja kultuurile, kuid samas leian ka, et kui ühes ruumis viibivatel inimestel tekib kultuuride konflikt, siis eesõigus on sellel, kelle koduväljakul mäng käib. Seetõttu oli hea meel näha, et prantslased on lõpuks püksid jalga tõmmanud ja seisavad enda eest. See ei tähenda nüüd, et ma rahvuskonservatiivide suur sõber oleksin. Paljudes küsimustes olen nendega eri meelt. Ning see "meie kvoot on null" retoorika on lihtsalt jonniv ja süüdimatu egoism. Maailm ei ole rahulik muutumatu paigake. Liikumisi on ajaloos alati olnud ning täielik vastuseis sisserändele on minu jaoks arusaamatu. See ei tähenda muidugi seda, et ma kiidaks heaks igasuguse sisserände ilma ühegi piiranguta. Eesti on nii elujõuline ühiskond küll, et sisserändajaid vastu võtta. Aga omas tempos ja mõõdetud hulgal. Tuhat inimest aastas on okei. (Neile kes ei oska arvutada, 1000 inimest aastas täendab 10 000 inimest kümne aasta jooksul. See on 100 000 inimest saja aasta jooksul. Mis on vähem kui 10% kogu praegusest elanikkonnast.) Eriti juhul, kui eestlased ise suudavad tulevikus ca 2,5 last perre sünnitada. Õige rahvuslase põhiküsimus ei peaks seetõttu olema mitte "nullkvoot siserändele", vaid "2,5 kvoot sissesündidele".