Kes mäletab Pan Kleksi Akadeemiat? Tunnistan ausalt, et mul oli mälestuste hõlma vajunud.

Nädala sees oli üks õhtu, mil mind valdas ootamatu rahutus. Kõik tegemised tundusid valed, kõik raamatud tundusid lugemiseks valed. Tuhnisin raamaturiiulit ning põlgasin raamat raamatu järel ära. Kuni näppu jäi üks väike kummaline ühte värvi kaantega (ise pandud kaaned) raamat. Sisse vaadates nägin, et tegemist on Pan Kleksi Akadeemiaga. Meenutasin, aga ei tulnud midagi meelde; lugesin siit-sealt, aga ei midagi tuttavlikku. Võtsin lugemiseks ja rahutus lahustus. Oli just midagi sellist, mida meelerahu saamiseks vajasin. Natuke "elavust" ja natuke "elamust".

Raamatus on tegelikult kaks erinevat lugu. Pan Kleksi Akadeemia ja Pan Kleksi reisid. Esimene on hea, teine on loetav. Peamiselt mõeldud lastele, kuid kohati sobilikum täiskasvanutele. EI julge öelda, on tegemist munasjuttude või fantaasiakirjandusega. Igal juhul on tegemist andeka looga, mis mõjub värskelt ka pool sajandit hiljem. Autoriks on poola kirjanik Jan Brzechwa.

Kes üldse ei mäleta, siis pan Kleks on leiutaja, keemia ja veel teiste teaduste professor, müstik ja igatipidi veider isik, kes teadis maailmast palju rohkem kui teised. Tema kuulsus oli üleilmne, kuid tal oli ka vaenlaseid.

Akadeemia raamat räägib sellest, mis sünnib pan Kleksi juhitud koolis, kus saavad õppida vaid poisid, kelle eesnimi algab A-tähega. Akadeemia asub muinasjuttude keskel. Pargis on erinevatesse muinasjuttudesse pääsemiseks väravad, mida saab võtmega avada. Õnneks toimub tegevus valdavalt Akadeemia ümber ning muinaslood on vaid kõrvalliin. Akadeemias toimuv aga on väga hea fantaasia ja loovuse ergutaja. Selle väärtuse tõttu tasub raamatut nii lastel kui täiskasvanutel lugeda. Muide, autoritutvustuses öeldakse, et tema meelest hea lasteraamat selline, mida on ka täiskasvanutel huvitav lugeda. Akadeemia lugu seda ka on. Kahjuks oli seda liiga vähe. Kindlasti on ainest rohkemaks. On ju sarnast keskkonda kasutatud ühes oluliselt kuulsamas loos - Harry Potteri sarjas.

Mõlema loo miinuseks peab lugema ebaühtlust. Mõned vastuolud härisid. Näiteks öeldakse, et pan Kleks ei ärritu kunagi, kuid tegelikult plahvatas ta ikka mõnikord. Minu meelest isegi päris tihti. Teine häiriv moment oli lasteraamatute tüüpiline stiil, et head on head ja pahad on pahad. Selline naiivne heroiseerimine. Kuid eks see tuleneb sihtgrupi eripäradest. Lastel on teistsugune mõttelaad ja eetikatunnetus. (Mind häiris, järelikult ma pole enam laps :P.)

Pan Kleksi Reisid on teistsugune, kui Akadeemia lugu. Mister Kleks rändab mööda fantaasiamaailma ringi, et leida üles must tint, millega saaks valgele paberile kirjutada. Satutakse eri maailmadesse, kus on ulmelised elanikud, veidrad kombed ja harjumused. Omal moel on siin kopeerimist teistest samalaadetest lugudest, kus sisserändajad-tsiviliseeritud inimesed satuvad konflikti pärismaalastega. Loo jutustamise mõttes on konfliktid vajalikud - muidu hakkaks igav.

Mõlemat lugu iseloomustab vast asjaolu, et sellist eesmärgiga lugu justkui polegi. Autor jutustab erinevaid lugusid, mis on omavahel põimitud pan Kleksi isiku kaudu. Kuid kuna pan Kleks on ise väga kaootiline karakter, siis mõjuvad raamatud rohkem sellise lobana, mis sülg suhu toob ja sulg paberile kannab. Ei saa öelda, et tegemist oleks miinusega. Klišee ju väidab, et tihti on teekond tähtsam kui lõpppunkt. Nendes lugudes see nõnda ka on. Lõpud on mõlemal jutud ju tegelikult omal moel lihtsakoelised stiilis "nüüd pani autor pliiatsi käest ja lugu on sellega läbi". Njaa, võibolla on see parem, kui "... ja nad elasid edasi õnnelikult." Samas saab neid lõppe vaadata ka sellise müstilise momendina, mis ühendab fantaasiamaailma meie maailmaga. Et justkui päriselt oleks ka olemas võimalus sattuda pan Kleksi maailmadesse. Selleks on vaid vaja üles leida need sulemeistrid, kes on varustatud samade trikkide ja võimetega nagu pan Kleks on.