Maailm on imepärane. Inimeste saatused on ootamatud. Aegajalt tuleb ette, et osad inimesed saavutavad ootamatult edu. See paneb tõdema, et suuremal osal inimetest on võimalik oma ellu rikkust luua. Näiteks mu klassivend, kes põhikooli lõpetas läbi häda. Inimene, kes tundus nii saamatu, et tema elu tuleb raske. Noor mees hakkas tegelema hobiga, mis talle meeldis. See on viinud ta tänaseks sinna, et ta on ostnud endale Hummeri. Imestus- ja imetlusväärne.

Samavõrd on imestusväärne, kuidas osad inimesed ei usu endasse ning ei võta midagi ette, et ise oma elu muuta. Kes isegi ei proovi ning kes kipuvad oma kehvas elus süüdistama teisi (riiki, ühiskonda, ärimehi jne). Ja kui neilt küsida, mida nad on ise teinud, et elu paremaks läheks, siis solvutakse, ähvardatakse ja rünnatakse. Mis paneb mind alati muigama, sest nende probleemid ei ole minu probleemid. Ja samas muutun ma ka kergelt kurvaks, sest mul on neist kahju, et nad ei mõista, et nad ise loovad ise endale kroonilist jõuetust ja vaesust. (Muidugi ei kehti see kõigi kohta, sest kel pole tervist, neil ongi väga keeruline.) Sellise suhtumise puhul tekib mul alati väärtuste konflikt. Ühelt poolt olen ma empaatiline ja abvalmis ning seetõttu nõus oma abi pakkuma. Teisalt leian, et kui inimene on sellise suhtumise vang, siis on talle abi andmine raiskamine, sest see abi tegelikult ei aita ning seetõttu on õiglane toetada hoopis neid inimesi ja ettevõtmisi, millel on potentsiaali arenguks. Ses suhtes olen ma nõus vaatega, et laiapõhjaline/universaalne solidaarsus ei toimi. Aga samas pole ma nõus vaatega, et solidaarsus kui selline on üleüldse ebaefektiivne ja halb. Pigem on õiglane selline vasak-parempoolsuse kokteil, kus võimalused (solidaarne toetus) ja kohustused (näiteks kohustus tööd otsida ning sobiv töö vastu võtta) on kokku lepitud ning enamvähem tasakaalus.