Suguline võrdsus on normaalne asi, järelikult võib olla ka naispolkovnikuid. Seega võin polkovniku leske mängida küll.

Analüüside tulemused saabusid. Olen pettunud. Ei mingeid peeneid ja erilisi haiguseid. Lihtlabane viiruslik infektsioon vms. Oeh, isegi kaastunnet pole loota. Olnuks siis kasvõi natukenegi midagi hullemat. Oleks saanud kiidelda, et "vaat mul on ikka suur ja tähtis asi küljes".

Õnneks saab oma tööd edasi teha. Muidu sureks enne jaanipäeva päris ära.
Õnnetuseks ei saa midagi muud eriti teha. Ei saa jooksma minna. Ei saa eriti seltskonna minna. Mingi nakkusoht on ikkagi olemas.

Kinnitust sai tõsiasi, et sellist peenet meelelahutust nagu "haige olemine" saavad endale lubada vaid jõukad inimesed. Kuus tabletti maksis 12 eurot. Pakuti ka mingeid lisasid, et antibiootikum seedimist tuksi ei keera. Oleks pidanud ikka võtma. Hetkel tunnen, kuidas maos ja pärast magu on kerge keemiaravi tunne sees. (Võibolla on psühholoogiline refleks.) Arvele võib lisada ka need 20 eurot, mis läks tavaliste külmetusrohtude katsetamisele. Ma ei kujuta ette, kuidas miinimumpalgaga inimesed saavad end ravida. Eriti kui midagi tõsist on kallal. Ja kui veel töölt koju tuleb ka jääda, siis on eriti räme pauk pere eelarvele. Osa tuludest jääb ju täitsa saamata. Valus.

Niisiis on mai kuu minu jaoks rohkem või vähem mokas. Hea uudis on see, et mul on uus raamat, mida saab nüüd rahulikult lugeda.