Zeeta mainis FB-s ükskord, et blogid pole muud kui diagnoosikirjeldused. (Noh, midagi sellist Sa ju kirjutasid?!) Mul Siin Täna On Üks Diagnoosikirjeldus teile:

Mul siin mõni postitus tagasi oli kurtmine, et õhtuti on väsimus ja magan nagu kott. Ja ümberprogrammeerimisest rääkisin ka. Sugessioon on olnud märkamatu, aga võimas. Olud on pöördunud ning magamisest tuleb õige vähe välja. Õhtul ei uinu, ning hommikuti esineb liigvaraärkamisi. Eile oli juba korralikke ärritushetki ning teistsugust sisetunnet. Õhtuks olin vägagi läbi, aga esimesed kaks tundi und olid ärevad ja heitlikud nagu sügistormine meri. Hommikul kuuest silmad lahti ja uni läinud. Nii et normaalset und taas ei olnud. Vaja on Leedu ja Valgevene uneuuringute ekspertidega ühendust võtta, et kas tunda muret või rõõmu.

Muidu poleks hullu, asjad mööduvad, aga eile oli juba veider olla. Ärritusin juba liiga kergelt. Ja õhtul oli ihu imelik ja võõras :P Ja kohati tundus, et jutt muutus ka imelikuks. Kuigi info oli iseenesest faktitäpne. Näiteks purskasin lõunalauas välja, et mul ei meeldi Toomemäel olla, kuna seal on liiga palju eluheidikuid, kes mind vaatavad, ja mul ei meeldi see. Tead miks ei meeldi? Need pilgud, need pilgud...

Nad istuvad pargipingil kahekesi. Rehad jalgevahel ja jutustavad omi asju. Juba kaugelt hakkavad nad mind jälgima, mis iseenesest on ju tavaline; inimesed ikka uudishimutsevad ja seiravad. Aga need pilgud, need pilgud on häirivad. Neis on midagi mõistatuslikku, kurbust. Justkui kurba meenutust, et "olin kunagi sama noor ja tugev ning täis julgust tuleviku ees". Mind nähes justkui süttiks neis taas noorpõlve lootused, ootused ja seiklused. Ja nad vaatavad Mind nagu näeks Minus Iseennast. Ja Minus tekitab see hirmu, et Nemad on Mina 20 aasta pärast. Ja see torkab valusalt. Omal moel ma kardan sellist tulevikku ja olevikku nii palju, et olen valmis väga palju tegema, et seda vältida.

Loen siin välja kaks diagnoosi ... ja tohutult tõlgendusi. Määran Teile ravi: eneseanalüüs, kaneelisaiad, värske õhk, ning Toomemäe vältimine.