Pühapäeval, nagu ikka, hakkasid kolmveerand kaksteist katoliku kiriku kellad helisema ja palvele kutsuma. Nagu korralikule eestlasele kohale olin samal ajal tegelemas kirikuväliste asjadega. Tõtt öeldes tegelesin pühalikult mittemillegiga.

Vahel on kasulik niisama olla. Nagu ka täna kell kolmveerand kaksteist. Kirikukelladega paralleelselt kuulsin teistsugust süsteemset heli. Algselt ei saanud aru millega tegu, kuid siis tundsin ära - üks koer laulis kirikukelladele tausta. (Või siis vastupidi. Ma ei saagi ju täpselt teada.) Kusjuures täitsa hästi.

Ei teagi nüüd, kas jumalik valgus on peni südamele ja häältepaeltele koputanud. Või on tegemist puhtjuhusliku tingrefleksiga. Huvitavam on uskuda, et koer on õnnis ja levitab püha kolmainu tarkust ja valgust lihtrahva ehk koerte keskel.