Miraaž, see kõik on miraaž. Kõik need arvamised ja tunded võivad olla väljamõeldud. Jah, just täpselt nii nagu Rubinstein kollasele paberile kritseldas: „Sa mõtlesid need tunded välja, selleks et piinata ennast ja teda.“ Jah, "Elu Sibulat" koorides võibki selguda, et koorte all pole muud kui pisarad, ning needki tilgutatud kõrgemalt poolt. Ilma, et oleks tegelikult põhjust nutta. Lihtsalt – koorimine on kibe.

Elu iseloodud tegelikkus võib tunduda nii reaalne, et vallutab mõistuse ja pool ajupoolkera veel takkaotsa peale. Unistused, fantaasiad – need on süüfilis, mis viib skisofreeniani. Kuni selleni, et ei tunne end ise enam ära. Nii tahakski kõigile öelda: „idioot“, kättemaksuks kõige eest. Ka selle eest, milles neil pole süüd. Ja igaks juhuks, profülaktika mõttes, näitaks vihaselt rusikat. Ka selle eest, et olen nende ees süüdi.

Kurat küll! Ma ei saa aru, millises matrjoškas on tõeline sisu. Ikka uus koor, sees uus koor, sees uus koor, sees uus koor, sees uus koor … kuni tühjuseni. Tühjuseni! Niisiis, kas sa üldse oled? Kes sa üldse oled? Miks sa nii teed või ei tee? Vastust ma julgen oletada: tegelikult sa ei tea, kes sa oled ja miks sa käitud kuis käitud! Sest et Su elu on olnud kogu aeg illusioonide kardinatega varjutatud. Ja väljapääsu ei olegi! On vaid uued ja uued poosid ja maskid. Hind muutub. Iha muutub. Ihu muutub. Aga iseendaks ei saadagi. Võib-olla lepitakse, et ollakse kogum mustreid ja täpikesi, ning kogutakse ajaviiteks karmavõlga ja eluasemelaenu. Mängitakse peret. Tehakse teraapiat. Loetakse usukirjandust. Juuakse. Kolatakse looduses … kõik selleks, et leida juuri, mis seletaks päritolu, olemust, tulevikku ja Suure Alguse ja Suure Paugu müstika teaduslikku või esoteerilist sisu. Kammmmmm …

Selle kõige walguses tunduvad worstiwõileivad nii turvaliselt head.