Olin jõudnud õigesse kohta. Maja oli täpselt see, mis pidigi olema. Aga kõik olid sees võõrad ja jäidki võõraks. Õiges majas üksi võõraste seas olla on imelik. Ära minna ka ei saa, sest maja on ikkagi õige. Punased telliskivimüürid, ilus roosiaed, mitu lipumasti ning ilus väärikas raamatukogu. Aga võõrad on sees? Miks nad ära ei lähe? Ja kus on omad?

Jäin ootama. Tegin tutvust, tegin tööd. Lõikasin paberist jõulukaunistusi, küpsetasime koos pirukaid ja piparkooke. Tõin keldrist mahla ja keediseid. Puhastasin kapipealsed tolmust.

Ja korraga nägin tuttavaid silmi. Üks oma inimene! Vähemalt temagi. Südamesse saabus kergus. Kuid mind ei lastud talle ligi. Sosinaparv tema ümber läks tihedamaks. Sada roosat libedat keelt ummistasid ta kuulmist. Tema pilk muutus kalgiks, põlglikuks ja ta pööras end ära. Samas jäi tema vaatesse siiski midagi alles, mis annab lootust. Jään majja edasi. Toapoisiks. Või näidake mulle teine maja!