Tal olid ilusad silmad. Nukrad, pisut murelikud, pisut ehmunud. Ilusad hea inimese silmad. Need silmad reetsid, et ta ei taha teha seda, mida ta teeb. Tema ja kiilaspäise sportlase vahel oli noor naine, käed raudus. Too oli justkui leppinud, justkui oleks see tavaline asi. Nad astusid uksest välja ja minu sisse jäi rahutus. Kes nad olid ja miks olid tumedapäisel neiul käed raudus? Oli ta kurjategija või kurjategijate ohver? Või oli see mäng, nagu pulmade eel linnavahel noored ikka ulakusi teevad?

Astusin hetke pärast välja. Tühjus, neid polnud. Seisatasin ja vaatasin tähti. Meenutasin neid silmi ja ohkasin. Kellelgi ei peaks seda vaja olema - elu, mis on üks suur segadus.